25. veebruaril toimunud iseseisvuspäeva järgsel pidulikul õhtul andis Torma vallavanem Riina Kull Teile kätte Torma valla auraha, millel on kujutatud siitkandist pärit suurmeest Carl Robert Jakobsoni. Kuidas kolleegid lasteaiast sellele reageerisid ja kas ka lapsed tunnustamist märkasid?
Töökaaslased soovisid palju õnne ja esinesid tervituslauluga. Lapsed teavad auraha olemusest küllap veel vähe. Kindlasti märkavad nad, et ma olen rõõmsam. Mõistagi kavatsen oma heameelt jagada ka lastega.
Eile toimusid Torma lasteaia 20. aastapäeva pidustused. Kui kaua te ise olete sellele majale oma tarkust, energiat ja aega pühendanud?
Mu vanematekodu asub Laiusel, kus lõpetasin kaheksaklassilise kooli. Keskkoolis käisin Jõgeval. Pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist koolieelse kasvatuse erialal alustasin tööd tollase Saadjärve kolhoosi lastepäevakodus. Kolm aastat hiljem kolisin seoses pere loomisega Torma valda, kus peaaegu kohe kohalikku lasteaeda ametisse sain. Nüüdseks olen Torma lasteaias töötanud kakskümmend aastat. Lasteaia juhatajaks sain 1990. aasta suvel.
Minu kõrgkoolidiplomil on kaks ametinimetust: koolieelse psühholoogia ja pedagoogika metoodik ja koolieelse psühholoogia ja pedagoogika õpetaja.”
Kuivõrd see, et lasteaiakasvatajaid juba mitmendat aastat õpetajateks nimetatakse, selle eriala esindajate ametialasele eneseteadvusele ja töökultuurile mõjub ning mida vajavad lasteaialapsed õieti rohkem – kas õpetamist või kasvatamist?
Küsimuse üle, kas lasteaednikke nimetada kasvatajateks või õpetajateks, on päris palju vaieldud. Ajal, mil kasvatajaid hakati nimetama õpetajateks, tundus paljudele, et nüüd on vale termin kasutusele võetud. Väideti, et lasteaias on esmatähtis ikka kasvatamine. Nüüdseks ollakse lasteaias õpetaja nimetusega harjunud.
Küllap oli nimemuudatus ka põhjendatud, sest lasteaias käivad õpetamine ja kasvatamine käsikäes. Pealegi töötavad lasteaedades pedagoogilise eriharidusega inimesed.
Lasteaias on lemmiktegevuseks ikka mäng, kuid samas peab laps sel eluperioodil kooliküpseks saama. Mismoodi Torma lasetaia poistes ja tüdrukutes huvi õppimise vastu äratatakse?
Kõige olulisemaks peavad lasteaiaõpetajad seda, et kooliminev laps endaga ise toime tuleks. Oskaks rõivastuda, söögilauas käituda, saaks hakkama enese eest hoolitsemisega. Kui laseteaias ümbritsevad lapsi alati mitmed täiskasvanud, kes neid valmis aitama on, siis koolis on abipakkujaid märksa vähem. Lapsel peab seal olema endal rohkem julgust küsida, otsida vajalikku lahendust. Uues sotsiaalses keskkonnas tuleb orienteeruma õppida.
Kooliõpetajad peavad oluliseks, et esimesse klassi tulnud lapsed tunneksid tähti ja oskaksid kaheteistkümne piires numbreid loendada. Minu kui lasteaiaõpetaja jaoks on koolmeistrite soovid mõistetavad. Kui klassis teadmiste ja oskuste tase erineb, kujuneb ka aabitsa selgeks saamine klassikollektiivile keerulisemaks. Torma lasteaiast on ikka kooli läinud lapsed, kes lisaks tähtede tundmisele oskavad ka trükitähti lugeda. Mitmed loevad päris hästi ka kirjatähti ja oskavad arvutada.
Kas tähtede õppimisel peaks igale lapsele eeskujuks olema igihaljas Mõmmi Karuaabitsast?
Tegelikult on tähtede selgeks saamine iga lapse puhul individuaalne. Rolli mängib seegi, et poisid ja tüdrukud saavad sageli asjadest erinevalt aru. Ka vaimsemaks tööks vajaliku küpsuseni jõutakse erineva kiirusega. Pedagoogid on aga selleks õppinud nipid, millega lapsi tähtedemaailma juurde juhatada. Õppimine peab ikka mängu kaudu toimuma.
Torma lasteaias kasutakse tähtede õppimiseks sõnade kirjutamist vastavatele kohtadele. Nii on lauale kirjutatud “laud ” ja seinale “sein”. Ja nii siis tähed sujuvalt omandatakse. Keda aitab silmamälu, keda püüdlik kordamine. Et lapsed kooliga paremini harjuksid, on koolieelikute õppetunnid sama pikad kui koolitunnid. Mõstagi juhendame ka lapsevanemaid, et nad oskaksid lapsi läbi mängu ja praktilise tegevuse kooliks ette valmistada.
Inimestel tuleb sageli oma lähiümbrusest ka kaugemale vaadata, et mõista looduse ja ümbritseva elu värvikirevust ja mitmekesisust. Kuidas omandatakse seda oskust Torma lasteaias?
Torma lasteaia traditsiooniks on iga-aastased väljasõidud loodusse, oma maakonna looduskaunitesse paikadesse. Lemmikpaikadek on saanud Võtikvere ja Vaiatu pargid ning Näduvere kruusaauk. Naabervallas Saarel käime Voore pargis ja Sirguvere mägedes. Elistvere loomaparki külastame kindlasti kaks korda aastas. Korraldame ekskursioone ka Endla looduskaitsealale ja Kassinurme mägedesse, Laiuse lossivaremetesse, Luua arboreetumisse, Kuremaa järve äärde. Me peame nende kauniste paikade tundmaõppimist väga oluliseks.
Kuidas lapsed looduses orienteeruvad?
Siinkohal meenub üks anekdoot, kus sotsialismiaegne õpetaja näitab lastele metsast välja jooksnud jänest ja ütleb, et see on see, kellest ma teile palju rääkinud olen ja keda me kõik armastame. Üks poiss hõikab aga selle peale “Kas tõesti onu Lenin.”
Loodusse minekule eelneb selgitustöö. Räägime, kuhu on plaanis minna, mida tuleks vaadata, mida tähele panna. Pärast väljasõite joonistavad lapsed oma muljetest pilte, teevad õpetajate abiga üleskirjutusi. On hea meel, et leidub lapsevanemaid, kes alati kaasa tulevad, kui me loodusse sõidame. Ka ise teen ennast ekskursioonipäevadel juhatajakohustustest vabaks ja lähen lasteaiaperega kaasa.
Mida Linnutaja lastele mängida meeldib?
Meie lapsed armastavad mängida traditsioonilisi laulumänge nagu “Me lähme rukkist lõikama”, “Kaks sammu sissepoole”. Selliseid mäge on oma lapsepõlves mänginud ka praegused täiskasvanud. Mängud õpetab selgeks muusikaõpetaja Maire Tamm, pärast mängitakse juba rühmaõpetajate eestvedamisel. Kui saan koos lastega kaasa mängida, siis tunnen, kuidas pinged kaovad ja stress taandub.
Kui lumi kaob ja kevad käes, meeldib lastele jalgratastega sõita. Meil on tõukerattaid, kahe- ja kolmerattalisi jalgrattaid. Lapsed on ise välja töötanud liikluskultuuri, on selgeks teinud, kes kelle järel sõidab, kuidas vältida kokkupõrkeid ja liiklustülisid. Poistele meeldib väga palli mängida ja nad on teinud ise väikeses jalgpalliväljaku. Toas mängivad lapsed meelsasti lauamänge, näiteks “Reisi ümber maailma” ja “Tsirkust” ja ka moodsamaid lauamänge. Oleme lauamängude kaudu õpetanud sedagi, et alati pole võitmine kõige tähtsam. Seda polegi nii lihtne selgeks teha. Vahel tuleb ette ka pisaraid, kui teine laps võidab. Tasapisi jõutakse aga tõdemuseni, et mängurõõm ja kaaslastega koos olemine on olulisem kui võit.
Rahustav ja turvatunnet andev on mängimine veega. Meie rühmatubades on vannid sooja veega, pudelid, voolikud, spetsiaalsed ujutamisvahendid. Lapsed panevad endale kilepõlled ette ja võivad lausa lõpmatuseni mängida.
Mis on üldse kõige olulisem selleks, et laps ennast lasteaias hästi tunneks?
Hea suhtumise kujundamine algab sellest, kui laps ja lapsevanem esmakordselt lasteaeda tulevad ja laps tutvub juhataja, lasteaiaõpetajate, rühmakaaslastega. On tähtis, et lapsevanem tunnetaks, et lasteaeda tulek on lapsele uus kogemus. Siin on kõik võõras: tuba on suurem kui kodus, rahvast on rohkem, inimesed on teised, teistmoodi on ka lauad ja toolid. Lapsevanemate ja õpetajate vahel on tarvis piisavalt vastastikust usaldust.
Rühmaõpetajatel tuleb iga lapsega pidevalt individuaalselt suhelda, öelda talle tere hommikust, küsida, kuidas läheb kodus, kuidas kulges teekond lasteaeda. Päeva jooksul peaks ikka leidma võimaluse lapsel ümbert kinni võtta, tema saapapaela siduda, märgata lapse muresid. Mina juhatajana jälgin, et selline keskkond oleks meie lasteaias igapäevane ja tavapärane. Kui vähegi saan, tulen ikka ja jälle ka ise laste juurde.
JAAN LUKAS
