Spordiga on mul tihe ja mitmekesine seos. Kuulusin Tartu Kalevi korvpallimeeskonda, kus mängisin koos korvpallikuulsuste Jaak Salumetsa, Aleksei Tammiste, Anatoli Krikuni ja Priit Tomsoniga. Meie võistkond on ainsana võitnud NSVL juunioride meistritiitli korvpallis.
Olen tegelenud kergejõustiku, suusatamise ja poksiga. Kui töötasin Jõgeva Metsamajandi direktorina, oli ettevõttes spordisõbralik keskkond. Alustati spordihoone ehitamist, mis majandus-poliitiliste olude muutudes kahjuks lõpetamata jäi.
Jõgeva maavanemana kujunes üheks keerulisemaks ja huvitavamaks tööks spordikeskuse Virtus valmimine. Hoone sai ehitatud treeningute läbiviimiseks, kohalike, vabariiklike ja rahvusvaheliste võistluste korraldamiseks.
Veel nõukogude võimu aastatel toimusid Virtuses Ameerika Ühendriikide ja Eesti korvpalli maavõistlused, millele sajad pealtvaatajad kaasa elasid. Arvatavasti on see tänaseni jäänud üheks suurejoonelisemaks Virtuses toimunud võistluseks.
Spordi käekäik ei jäta mind ükskõikseks praegugi. Ennekõike tunnen rõõmu Jõgevamaa sportlaste võitudest. Ettevõtjana olen sponsoriks saalihokiklubile Jõgeva Tähe. Harrastan ise ka tervisesporti.
Sport vajab investeeringuid
Kehakultuuri kui üht rahvuskultuuri osa sügavalt hindava inimesena muutub mu meel aga kurvaks, kui kuulen, kui kehv tegelikult Eestimaa inimeste tervis on. Viiekümne- kuuekümneaastasi peetakse arenenud riikides sageli kõige töövõimelisemateks ja edukamateks, sest töötahtele lisanduvad kogemused. Eestis on paljud keskealised inimesed, eriti mehed, muserdatud ja kannatavad tõsiste haiguste all.
Meedias räägitakse pidevalt alkoholijoobes või narkojoobes noortest. Sellised olukorrad on ükskõikse ellusuhtumise ja ebatervislike eluviiside domineerimise tagajärg, millest jagusaamine on keeruline ja sageli hilinenud ettevõtmine. Ehk oleks õigem pingutada hoopis selleks, et trööstituid tagajärgi ei tekiks.
Mõelgem, mis on õigem ? kulutada raha alkohoolikute ja narkomaanide raviks või hoopis spordirajatiste ja tervisekeskuste ehitamiseks, spordiinimeste töö stimuleerimiseks.
Mõistagi on raha vähe. Inimeste tervise ja positiivse ellusuhtumise arvelt ei tasuks aga kokku hoida. Soomes, kus tervisesportlasena suusatamas olen käinud, on tuhandete kilomeetrite pikkuses suusaradasid, suusahüppemägesid ja teisi üldrahvalikuks kasutamiseks mõeldud spordirajatisi. Alati näeb seal rohkesti rahvast sportimas.
Osa selliste riiklike suurfirmade nagu näiteks Eesti Energia, Eesti Põlevkivi, Tallinna Sadam sissetulekutest võiks kasutada sportimise ja tervislike eluviiside harrastamise edendamiseks. Riiklikud firmad on praktiliselt üldrahvalik varandus. Kas pole meil siis vaja tugevat, tervet ja rõõmsameelset rahvast, kellest suur osa on ka riigile maksumaksjad?
Mitmed Eesti ettevõtjad toetavad järjekindlalt sporti. Nimetagem näiteks Kommest Autot ja Toomas Rüütmanni, osaühingut Põltsamaa Graniit ja Endel Pajumäge, osaühingut Juta&Kaido ning Kaido Lehtlat. Spordi toetamisega on populaarsust võitnud ka firmajuhid Igor Savenkov ja Enn Rohula, keskkonnaminister Villu Reiljan, kauaaegne ettevõtja ja nüüdne maavanem Aivar Kokk, Maardu linnapea Jevgeni Bõstrov jne
Sponsorid on kahtlemata uhked toetust saanute võitude üle. Nii on ka võimalik oma ettevõtet mitmel pool reklaamida.
Samas peaks ka riik sponsorlust rohkem soosima. Mitmes riigis, näiteks Leedus, kehtivad sponsorfirmadele maksesoodustused. Eestis on süsteem sponsorluse toetamiseks veel välja töötamata.
Edukad treenerid omavalitsuse palgale
Mäletan erilise lugupidamisega oma esimesi korvpallitreenerid Ilmar Kullamit, Aarne Laost, August Sokku. Tublisid treenereid jätkub ka praegu: judotreener Avo Põhjala, suusatreener Mati Alaver, Jõgevamaa treenerid Hendrik Lindepuu, Arved Külanurm, Aimur Säärits, Marko Saksing. Pakuksin arutamiseks välja mõtte, et nendele treeneritele, kelle kasvandikud on aastaid võitnud esikohti üle-eestilistel võistlustel ja olnud edukad ka rahvusvahelisel tasemel, võiks omavalitsuste eelarvest palka maksta. Ma usun, et see raha leitakse, kui töötasude süsteem põhjalikult läbi mõelda, ning tasustada ennekõike neid, kelle tööl on reaalne tulemus.
Treenerisse peaks suhtuma kui õpetajatesse. Nad teevad noortele spordihariduse andmisel samasugust tööd nagu üldhariduskoolide õpetajadki Ei maksa unustada, et väikelinnades ja valdades tegelevad treenerid lisaks spordi õpetamisele ka majandusmuredega, annavad võistlustel arstiabi. Nende tööpäevad kestavad hommikust hilisõhtuni.
PRIIT SAKSING
