Algus 4. jaanuari Vooremaas
XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses. Talude kasutuses olnud maad jagati omakorda veel poegade vahel ära, kusjuures kõige vanem vend sai harilikult esmapärija õiguse alusel suurema osa. Kõik vajasid aga süüa ja muud elamiseks vajalikku ja muidugi töötati koos ja ka ehitati koos eluhooneid.
Nii tekkisid külas paljulapseliste perede puhul eraldi ühe hoovkonna peale mitu eluaset. Lapsi oli palju ja tihti kasvasid nad enamus ka üles ja maade jagamisel jäi nooremale pojale väike maatükikene, kus sai perele vähe kartuleid ja juurvilja kasvatada.
Hobuse ja sageli ka lehma pidamiseks ei olnud sellistes peredes ka üldse võimalusi, puudusid heinamaa ? karjamaa jne. Nii oli ka selline kehv seis majapidamises üheks põhjuseks teatud spetsialiseerumiseks eri töödele: ehitajaks ? puusepaks, pottsepaks, kingsepaks jne.
Lapsed olid otsekohesed ja julmad
Millal need hoovkondade nimetused täpselt tekkisid, ei tea, aga mäletan selliseid nimetusi nagu Toita õu (Kased), Vainu õu (Rosinad), Mardira (Raudsepad), Korotka – Nisura (Nisud), Ramani (Jälle Kased), Viguri (Nisud jälle), Onkli, Penjase, Tõnuvitsa (Toit), Võsu (Sarapuud) Otsa jne. Otsa nime said näiteks need, kes küla otsa endale majapidamise rajasid. Paljud perede hüüdnimed said alguse koolipõlvest. Nagu Penjased ? piibliloos oli vaja teada Jaakobi poegade nimesid, kelledest ühe nimi oli Penjamin. Küsitav koolipoiss ütles aga Penjas ja nii nad ristitigi teiste poolt Penjaseks.
Ühe pere poegadest jälle ütles “kuda” (“kuidas” külamurdes) asemel ?kuga? ja neid hüüti Kugadeks.
Lapsed on otsekoheselt julmad ja tabavad. Rätsepa omade peres oli keegi olnud rätsep, Kaupme omadel oli pood, Metsavahi omadel oli peres metsavaht olnud jne.
Heinamaale mindi nädalaks
Küla oli tihe tänavküla, majapidamised paiknesid kahel pool teed üksteisele väga lähedal. Külatänav oli Tiheda poolses otsas ja ka Omedo jõe poolses otsas väga liivane, küla keskel paiguti oli madalamatel kohtadel vihmasel ajal jälle väga porine.
Valla käsul-korraldusel siis parandati seda külavaheteed, kes kuidas suutis ja jaksas, kes tõi kuskilt mingit kiviklibu, kes rannaäärest liiva, kes tasus lihtsalt vankriroopad ära ja kogu lugu. Rohke lumega talvedel oli aga külavahe sageli nii hangesid täis tuisanud, et hobusereegagi oli läbisõit raskendatud.
Sügistalvistel õhtutel käisid noored kellegi kodus koos töötamas. Tüdrukutel olid kaasas vokid ja kedrused, lina ja vill olid põhilised ketrusmaterjalid. Poistel jälle võrguhargid, mille küljes kootav võrk rippus, käbi ja lõngakera. Võeti kaasa ka lihatükid, siis keetis pereema neile ühise supi.
Eluasemed paiknesid vahetult järve kaldal, aga põllulapid olid küla taga laiali ja ka nendel kohtadel olid oma nimetused: Kaasiku äär, Sillaotsa, Nisuvälja, Suuretüki, Pardisoo, Soovahe, Vahemetsa, Kõlli kabel, Tulimurru, Soopera.
Tulimurrus oli mets ära põlenud, külaelanikud vedasid järelejäänud puurisu ja kännud ära ja sinna hakkas käima küla kari. Lehmi oli pea igas majapidamises ja lambaid ka. Seda teavad ehk praegusedki piimajoojad, et piima annab ikkagi lehm, mitte piimakombinaat ja et villast lõnga saab kedrata ikka lambavillast. Lehm oli pere toitja ja lambad põhiliselt villakasvatajad. Ilma nende loomadeta oleks nälg ? külm oma ?surmavikati ?abil meid veel rohkem ja sagedamini koos sõdades-taplustes hukkunutega hävitanud.
Heinamaid küla all kõikidele ei jätkunud. Loomade karjatamisega söödeti rohuvarud ära ja talveheina tuli külarahval kaugemal tegemas käia. Käidi põhiliselt Mustvee lähedal. Heinamaale sõideti terveks nädalaks.
SULEV KASK
