Pikka aega töötas Ilmari Karro Tartu filmibaasis direktori asetäitjana. Sellest ametist tulenevalt hakkasid temalt tollases ajalehes Edasi ilmuma regulaarselt filmikommentaarid Peeter Karu nime all. Sestpeale kui Edasist aga Postimees sai, loobus ka Ilmari Karro pseudonüümist ning hakkas filmikommentaare ilmutama õige nime all. Peale selle on tema sulest ilmunud filmialaseid kirjutisi ning telearvustusi teisteski väljaannetes. Kõige pikemat aega on tal tulnud tegelda siiski erinevate horoskoopide koostamisega. Kaua aega ilmusid tema koostatud horoskoobid Postimehes. Praegu on ta lepinguliselt seotud Järva- ja Valgamaa ajalehega ning koostöö jätkub mitmete teiste väljaannetegagi erinevatel teemadel.
Nõia järeltulija
Neid kahte sõna võib Ilmari Karro puhul käsitleda nii jutumärkidesse panduna kui ka ilma. Nimelt on “Nõia järeltulija” ühe tema raamatu pealkiri, mis ilmunud kirjastuse Sünnimaa vahendusel. Et see kõneleb ravitsejast Katariina Blumbergist ehk omal ajal rohkem teatud kui Muuli-mammast, kes on ühtlasi raamatu autori vaarema ema, peaks olema asjakohane ka ilma jutumärkideta variant. Kui Ilmari Karrole raamatu kirjutamiseks ettepanek tehti, asus ta heameelega põhjalikult süüvima ajaloolistesse päranditesse. Kõige enam jätkus uurimist kirjandusmuuseumis. “Ükski inimene pole ju näinud oma vanaema vanaema ja seepärast pole muidugi ka mina saanud Muuli-mammat kunagi isiklikult näha. Mõningal määral võisin toetuda vaid sellele, mida olin enda vanaemalt kuulnud, kelle vanaema ja ühtlasi põhiline kasvataja Muuli-mamma oli olnud,” räägib Ilmari Karro ning kinnitab, et nõiakalduvusi tema vanaema siiski Muuli-mammalt ei olnud pärinud. Ta olnud Ilmari kinnitusel hoopiski kadakasakslane, kes luges rohkesti saksa kirjandust. Vanaema poeg ehk Ilmari ema vend Valdemar Jaeger tegi aga omal ajal koos Johannes Pääsukesega Eestis filmindusega kultuuriajalugu. Onu Valdemar oli töötanud Inglise saatkonnas kaubandusesindajana. 1941. aastal oli tal õnnestunud vaevu küüditamisest pääseda, 1944. aastal põgenes ta aga Ameerikasse ning avas seal hiljem kunstikaupluse.
Nii et oma pärinevust silmas pidades võib Ilmari Karro leida endas ilmselt mõningaid kalduvusi nii filminduse kui ka nõiakunsti suunas. Igatahes on teda alati köitnud esmapilgul seletamatutena näivad asjad ja nähtused, mida ta on püüdnud põhjalikult uurida, enda jaoks reegleid ja seaduspärasusi järgides neid selgeks teha ning seda kõike nii-öelda inimlikku keelde panduna ka teistele võimalikult arusaadavaks muuta.
Peen teadus
Huvi horoskoopide vastu mäletab Ilmari Karro endal olnud juba varasest noorusest saati. Eriti sestpeale, kui ta leidis tädi puukuurist raamatu “Taevatähed ja inimese iseloom”. “Seal oli kõik muidugi üsna algeliselt kirjas,” ütleb ta. Huvi edasi uurida andis see aga edaspidiseks siiski. Alguses püüdis ta koostada horoskoope lähematele tuttavatele, siis hakkasid juba asja vastu huvi tundma tudengineiud, kellest, muide, mitmed praegu töötavad ajakirjanduses. Tasapisi “imbuski” tema horoskoopide alane tegevus ajakirjandusse ja muutus regulaarseks. Peamiselt koostab Ilmari Karro praegu nii nädala-, kuu- kui ka külvihoroskoope. Tõsi, need nõuavad päris palju aega ja peamurdmist. Tegelikult on see kõik üsna peen teadus. Asjasse pühendamatu ei mõista tingmärkide, suure hulga numbrite ega tabelitega kindlasti midagi peale hakata. “Geomeetriat ja matemaatikat on selles asjas palju,” tunnistab Ilmari ning ütleb, et kõigepealt tuleb siiski muretseda efemeriidide tabelid, ilma milleta ei saa midagi põhjalikumalt koostama hakata. Tema ise on püüdnud soetada endale kõikvõimalikku asjasse puutuvat kirjandust, millest osa on ta enda sõnul rohkest kasutamiseks üksjagu ?kapsaks? muutunud.
Unenägu tuleb detailideks lahti võtta
“Iga tähemärk tuleb kõigepealt võtta kolmeks dekaadiks, liigaasta võib aga siiski mõndagi segi lüüa,” selgitab Ilmari Karro pisut lähemalt horoskoopide koostamise algtõdesid. Aastatepikkune horoskoopide uurimine ja inimeste jälgimine on andnud üksjagu kogemusi. Tahtmatult sunnib see inimesi jälgima kas siis rongis, bussis või kus tahes ning mõttes ära arvama, missuguse tähemärgi all keegi sündinud võiks olla. Hilisemal täpsustamisel on selgunud, et oletused on läinud enamasti ka täppi. Mõningaid üldistusi saab teha sellegi põhjal, mis tähemärgid mingis eluvaldkonnas kõige enam valitsevad.
Sobivushoroskoopide koostamises töövõtjatele julgeb Ilmari küll näha suurt tööpõldu. Selles on aga oma tahud ja ohud. Kord koostas ta seesuguse horoskoobi ühele naisterahvale, mille põhjal viimane ideaalselt töökohale ka sobis. Paraku ei näidanud tähemärgid seda, et elu oli inimesele halba teinud ja muutnud ta alkohoolikuks. See tähendab, et töökoht sobinuks naisele kõigiti, kui ta ise poleks selleks ajaks olnud alla käinud. Ilmari kinnitusel võib horoskoopidega kindlaks teha sellegi, kui inimesel juhtub olema varastamise ja valetamise kalduvusi.
“Aga unenägudesse ma usun,” tunnistab Ilmari. Tuttavadki küsivad temalt aeg-ajalt unenägude kohta seletust. “Unenägu peab detailideks lahti võtma, mitte kohe kujundina käsitlema, just detailid on olulised,” teab Ilmari.
Eestis oleks vaja oma filmiajakirja
Kirjastus Sünnimaa on ilmutanud veel teisegi Ilmari Karro raamatu pealkirjaga “Müsteerium”, mis tuli välja 2000. aastal. “Sellesse kogusin kolmekümne jutu ümber, millel pole realistlikke lahendusi. Tegu on kas siis poltegristiga, kodukäijate, ufodega ja nii edasi,” selgitab ta. Midagi sellesarnast on tellinud temalt pidevalt kord kuus ilmutamiseks ka ajakiri Paradoks. Viimane pidavat Ilmari teada õige pea oma sisu ja suunda muutma ning hakkama avaldama filminäitlejate elulugusid. Ühe seesuguse ettepanekuga olevatki juba tema poole pöördutud ja esimese eluloo ütleb ta jõudnud juba teele läkitada. Viimane teema pole Ilmarile ju kaugeltki võõras, sest nii näitlejate elulugusid uurinud kui ka erinevaid filmialaseid artikleid on ta kirjutanud aastate jooksul päris hulganisti. Selle tõttu on ta omal ajal ära õppinud poola ja t?ehhi keelegi, sest nende keelte vahendusel oli filmialast infot kõige enam saada. Nendest keeltest on tulnud avaldamiseks juttegi tõlkida.
Kuigi raamatuhuvi on Ilmarit saatnud väga noorest east saati, on ameti tõttu tulnud elus ära vaadata ka lugematul arvul filme. Nii ei oskagi ta praegu öelda, kumba õieti rohkem kokku tuleb, kas loetud raamatuid või vaadatud filme. Viimaste kohta võib ta kogemuste põhjal kindlasti öelda, et kui ikka sündmused esimese 15 – 20 minuti jooksul filmilinal edasi ei arene, võib vabalt saalist minema kõndida, sest head nahka sellest edasi pole loota. “Aga oma filmiajakirja Eestis ei ole, seda oleks küll tarvis,” on ta kindel.
VAIKE KÄOSAAR
