Aksella Hildegard Luts 10.10.1905-8.01.2005
Möödunud laupäeval möllasid Pärnus rajutuuled. Tol tormisel päeval kustus suvepealinnas üks kaua ja heledalt põlenud eluküünal ? meie hulgast lahkus Aksella Luts.
Oma abikaasa, Palamusel sündinud Theodor Lutsu kõrval filmipisiku külge saanud, kujunes Aksellast endastki tantsuõpetaja ameti pidamise kõrvalt üks eesti filmikunsti rajajaid. Kui Theodor Luts sai näiteks 1926. aastal valmis Eesti esimese täispika mängufilmi, Vabadussõja-ainelise “Noored kotkad”, oli Aksella selle stsenaariumi kaasautor ja üks osatäitjaid. Abiks oli ta ka filmide ilmutamisel ja monteerimisel: palgalist tööjõudu ei jaksanud Theodor Luts tollastes oludes ju pidada. Ning tagatipuks võib Aksellat Theodori sponsorikski pidada.
“Jumal hoia: iga mu tantsutunnist üle jäänud penn läks filmi peale! Aga kui sa korra filmikärbsest hammustatud oled, siis sa selle ala kütkest enam ei pääse,” ütles Aksella ise.
Kui Aksella ja Theodor sõjaeelsetel aastatel Soomes ja pärast sõda Brasiilias elasid, jätkas Aksella koostööd abikaasaga filmi alal, ent ta kirjutas stsenaariume ka teistele filmire?issööridele, edastas Rootsis ilmunud eestlaste ajalehele uudiseid rahvuskaaslaste elust Brasiilias, oli eesti gaidide maleva vanem ning tegutses aktiivselt eesti luterlikus koguduses, mis oli kaua aega ainus Brasiilias ja kogu Lõuna-Ameerikas tegutsenud Eestit esindav asutus ning millel lasus siis ka kohustus mitmesuguseid ametlikke dokumente välja anda.
Aksella ja Theodor Lutsu abielu oli esimese sõnul enam sõprusele ja koostööle kui kirele rajatud ning selles valitses põhimõte, et suured probleemid tuleb lahendada ja väikestest jagelemata üle olla. Aksella hindas kõrgelt oma mehevenna Oskar Lutsu loomingut ? nii selle kõnekeelelähedase stiili kui ka austava suhtumise pärast nn väikesesse inimesse.
1996. aasta suvel tegi 90-aastane ja juba 16 aastat lesepõlve pidanud Aksella Luts julge otsuse ja tuli Brasiiliast, kus ta juba pool sajandit elanud oli, tagasi Eestisse. Kui ta vaevalt paarkümmend päeva Eestis viibinuna Palamusele Theodor Lutsu 100. sünniaastapäeva tähistamisele saabus, vapustas ta kõiki oma reipuse, vitaalsuse, vaimuselguse ja vaimukusega. Ka hiljem suutis ta siinsete oludega üllatavalt hästi kohaneda. Ta ei virisenud tema jaoks harjumatute olmehädade üle, vaid tundis rõõmu sellest, et saab näha veel elus olevaid sugulasi, käia teatris ning muul viisil kodumaa vaimuelus osaleda.
“Brasiilias oleks iga päev minu jaoks olnud eelnenu sarnane, siia tulles alustasin aga jälle justkui uut elu ning “varastasin” saatuselt veel mõned huvitavad aastad,” ütles Aksella, kui teda 1997. aasta aprillis Pärnus külastasin.
Toona rääkis ta muu hulgas loo, kuidas teda ükskord Chaplini keskuses, kus ta Pärnusse tulles esiotsa elas, saksa keele vestluskursuse haigestunud juhendajat asendama kutsuti. Asendada tuli tal juhendajat veel teisel ja kolmandalgi tunnil. Neljandaks tunniks oli juhendaja küll terve, aga kursuslased nõudsid ikka Aksellat, sest temaga oli huvitavam… Niisama vaimukalt ja sisukalt kui eesti ja saksa keeles võis Aksella vestelda ka soome, portugali, inglise ja vene keeles.
Aksella siinolekut taipasid õnneks ära kasutada tele- ja filmimehed. Mine tea, võib-olla mõistis Aksella ka ise, et tema missiooniks on rääkida ja teha oma isikuga elavaks üks oluline lõik Eesti kultuuriloos: meie filmikunsti esimesed aastad. Aksella mälu oli hämmastav ja tema esinemised säravad.
Theodori surma järel hakatud Aksella käest küsima, kas ta kavatseb uuesti abielluda. Aksella vastas küsijatele talle omase teravmeelsusega, et enne saja-aastaseks saamist ta uuesti mehele minna ei kavatse, kuna olevat selleks veel liiga noor. 10. oktoobril 2005, kui Aksella Hildegard Lutsu sünnist 100 aastat täis saab, puhkab tema maine põrm aga kindlasti juba Theodori kõrval Brasiilia väikelinna Sao Lourenco kalmistul, nii et uut teekaaslast pole tal enam otsida vaja.
Aksella Luts saadetakse viimsele teele homme kell 14 Pärnu Uue Kunsti muuseumist.
RIINA MÄGI
