Esimesed kolm, Maarjat ja Jeesuslast, ristilöödud Kristust ja Kristuse ülestõusmist ehk kirgastumist kujutavat vitraa?akent lõi Jõgeva alevikust pärit ning praegu Euroülikooli ja Tallinna kunstikooli õppejõu ametit pidav Robert Suvi aastatel 2001-2002. Lisaks sellele, et altaritaguste akende ette paigutatud klaastaiesed aitasid Hru?t?ovi-aegsest uusklassitsistlikus stiilis lasteaiahoonest ümber ehitatud kirikla kenamaks ja kirikusarnasemaks muuta, oli neil ka praktiline funktsioon: need varjasid kirikuliste silme eest ära segava tänavasagina. Neljas altariosa aken, mis ei jää otseselt kirikuliste, küll aga õpetaja, organisti, koori ja teiste kaasateenijate silma alla, oli senini kaetud hariliku aknaklaasiga. Nii et ühtsest tervikust oli ikka veel midagi puudu. Mistõttu kogudus ja õpetaja Valdo Reimann võtsid Robert Suvi pakkumise teha kiriklale veel neljaski vitraa? rõõmuga vastu, seda enam, et linnavalitsus ja mitmed eraannetajad ettevõtmist rahaliselt toetada lubasid.
Viinamarjad, leib ja veinikarikas
Koguduse sooviks oli, et neljas, esimesest kolmest veidi suurema formaadiga aken saaks heledam, sest muidu oleks ruumi altariosa liiga pimedaks muutunud. Veel soovis kogudus, et neljandal aknal kajastuks püha õhtusöömaajaga seotud sümboolika: viinamarjakobar, veinikarikas ja leib, samuti täht kui Kristuse maist ja taevast olekut ühendav sümbol.
“Et aken rohkem valgust läbi laseks, kasutasin seekord vähem värvilist ja rohkem erineva struktuuriga valget klaasi. Kujundid püüdsin erinevalt varasematest akendest luua lihtsad ja selged. Lisaks koguduse poolt soovitud tähele, viinamarjakobarale, veinikarikale ja lahtilõigatud leivale tõin sisse lillakad rombid, millesarnaseid kasutasin ka ühel eelmistest vitraa?idest: see aitas kaasa ühtsema terviku kujunemisele,” ütles Rober Suvi.
Õpetaja Valdo Reimanni jaoks oli valmis vitraa? meeldiv üllatus: kavand, mille kunstnik kogudusele kinnitamiseks esitas, oli tema meelest vähem efektne.
“Nüüd on ruumi altariosa tõesti ühtne tervik. Ning mööduja silm ei pääse siia sisse kiikama ega häiri väline melu ka meid. Senini tuli vahel ikka ette, et sees peeti jumalateenistust ja akna taga lõhkus naabrimees puid,” ütles Valdo Reimann.
Teise jõulupüha jumalateenistusel pühitseti neljas vitraa?aken ning tänati nii kunstnikku kui ka annetajaid. Suurimaks annetajaks oli, nagu öeldud, linnavalitsus, ent toetust saadi ka mitmelt eraannetajalt. Tõsi: kogu vitraa?akna maksumus kogudusel veel koos polegi, nii et kui keegi veel selle heaks annetada tahab, siis võiks ta õpetaja Valdo Reimanniga ühendust võtta.
Tagasi kodumaile
Vitraa?akendega ei saa kiidelda just paljud Eestimaa kirikud. Robert Suvigi sai esimese kirikuvitraa?ide kogemuse aastatel 2000-2001 Palamuse kirikule vitraa?aknaid luues. Sealsed teravatipulised gooti stiilis aknad andsid muidugi tunduvalt rohkem mängimisvõimalusi kui Jõgeva kirikla tavalised neljakandilised aknad, ent huvitavaks väljakutseks olid kunstnikule mõistagi ka viimased.
Sootuks uus kogemus saab talle alanud aastal aga olema kunstikooli asutamine. Eeloleval suvel kavatseb ta nimelt pealinna tolmu jalgelt pühkida ning naasta kunagisse vanematekodusse Jõgeva alevikus. Põhitöökoht saab tal olema küll Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, ent selle kõrvalt kavatseb ta koostöös kultuuriseltsiga Vanaveski Jõgeva alevikus käima panna väikese kunstikooli.
“Jõgeva alevikus on selleks hea potentsiaal: seal on umbes 150 last ja kunstihuvilisi täiskasvanuidki. Õppejõududeks saan peale iseenda kaasata aga oma Tartu kolleege. Jõeäärse vana laboratooriumi ruumide rendile saamise osas on mul Sordiaretuse Instituudiga juba kokkulepe olemas,” ütles Robert Suvi.
RIINA MÄGI
