Soojapoolne, aga liigvihmane ilm paneb pessimistid kurjade koerte kombel urisema ja vinguma.
Optimistid aga, kelle põhimõtteks igast kätte sattunud sidrunist limonaad teha, kiikavad igal vabal hetkel metsa poole, sest seened, teadagi, on niiskuselembed.
Ülearu neid vaese mehe lihaks kutsutud maiuspalu praegu veel pole, hõlpsamalt leiab liivase pinnasega männimetsades keni pohlalagendikke punetamas. Ja loomulikult ei minda metsa vaid saagi pärast, see on rohkem ettekääne iseendale, et kodused talitused hüljata, tundide kaupa roheluses ringi lonkida ja kasvõi kurgede kruuksumist kuulatada. Ja kui tõepoolest mõni usside poolt asustamata puraviku- või pilvikukübar ette jääb — seda kenam!
Innukas seeneline leidis aga hiljuti Saare vallast lausa “imeeluka”. Ligikaudu 40-sentimeetrise läbimõõduga nabatorik on kirjas Eesti Punases raamatus ja on meie metsades tõeline haruldus.
Seeneteadlase Erast Parmasto sõnul haruldusteraamatusse kantud seente kohta teavet ei anta, on nad söödavad või ei. Küll paneb aga teadlane metsashulkujatele südamele, et kui midagi enneolematut kohatakse, siis kõike sellest kaasa ei nopitaks. Ja loomulikult on mõistlik, et leiust teadlastelegi sõna saadetakse.
Nii et jätkem torin ilmataadi aadressil, nautigem hilissuvist loodust ja hoidkem vabas õhus liikudes silmad-kõrvad kõigele ilusale ja huvitavale lahti.
21. august 2008
