Kristina ja Urmo tütar Kaili on sellest sügisest alates koolilaps. Seepärast võis Urmo tänavu lasteaias päris kerge südamega jõuluvana olla. Kaili oli juba kahe ja poole aastasena jõudnud tähele panna, et jõuluvana käed olid täitsa tema isa käte moodi. Hiljem tuli juba ema ja isa abiga tüdrukuni teadmine, et isa täidab jõuluvana kohust ja on üks jõuluvana abilistest, aga jõuluõhtutel käib ikka ringi see päris-jõuluvana. Millegipärast tuli aga isa jõuluõhtuti koju hiljem kui tavaliselt ja jõulumees oli tihtipeale jätnud Kailile kingituse õue lumehange või ukse taha. Terasel tüdrukul ei jäänud natuke suuremana märkamata seegi, et ühel jõuluvanal olid täpselt vallavanema karvased käed. Kaili päkapiku-usku pole aga see kõik õnneks veel kahandanud.
Mõnus ja muhe jõulumees
Urmol on tulnud jõuluvana olla nii väikestele kui ka suurtele. Endises töökohas etendas ta koguni jõulusokku. Päris palju kutsutakse teda kodudesse, enamik neist on talle juba varasematest aastatest tuttavad. “Jõuluvanadega on meie kandis kriis,” teab Urmo. See tähendab, et neid, kes valmis jõuluvana etendama, on vaid üksikuid ja kõigil on ka väga palju tööd.
Jõuluvanana on Urmo sama muhe ja rahulik nagu päriseluski. Talle endale meeldib kõige enam just laste jõuluvana olla. Tihtipeale võtab ta lapsi põlve peale ja ajab nendega juttu. Suurte inimeste pidudel tuleb alati midagi uut välja mõelda, et huvitavam oleks ja muidugi eeldatakse, et saab palju nalja. “Lapsel on oluline, et ta saaks oma salmi ära lugeda, täiskasvanu tahab võimalikult kiiresti piinlikust olukorrast ära pääseda,” teab jõuluvana Urmo kõnelda. Hoopis iseasi on näiteringi rahvaga. See seltskond on nii pikka aega koos olnud, et üksteist tuntakse juba päris põhjalikult ja siis on ka teada, mida kelleltki oodata.
Urmo on selle poolt, et jõuluvana riided peavad olema võimalikult terved, korralikud ja puhtad, eriti siis, kui ta laste juurde läheb. Õnneks on Pala kultuurimajas sellised riided ka olemas. Jõuluvana tegemine pole aga kaugeltki niisugune lust ja lillepidu ühti, nagu pealt paistab. Urmo arvates ei tohi seda ametit kergelt võttagi. Siis pole ka ime, et kui jõumees päeva lõpuks oma koju jõuab, on ta ikka päris põhjalikult väsinud. See komme, et punakuuega taadile tänuks või julgustuseks kodudes napsi pakutakse, on õnneks kadunud. “Ega ei võtaks ka,” on Urmo kindel. Pealegi on uuemal ajal hea öelda, et jõuluvanagi sõidab autoga.
Mängib isegi kurja hundi heaks
Kristina ja Urmo on koos Pala kultuurimaja juures näitemängu tegemas käinud juba üksteist aastat. Kultuurimaja direktor ja näiteringi juhendaja Tiina Loorand tunnistab, et enam ei kujutakski ilma perekond Kaurita näiteringi ette. “Nad mõlemad on tohutult palju edasi arenenud. Peale sai ju hakatud päris tühjalt kohalt. Alguses väikeste osadega estraaditükkides ja mida edasi, seda suuremaid osasid on mõlemad võimelised mängima olnud, kuni peaosadeni välja,” kiidab Tiina nii Urmot kui ka Kristinat.
Seda on aga Tiina täheldanud, et negatiivset kangelast Urmot mängima panna ei saa. Ta on on olnud võimeline edukalt mängima küll südametemurdjat, ullikest, ärikat, usumeest või keda tahes, aga tarvitseb talle mõni halva tegelase osa anda, kui ta selle hoopis heaks mängib. Kui ta kord lasteetenduses kurja hunti pidi kehastama, keda lavalt oli vaja ära saata, et hea jõuluvana saaks sisse tulla, olevat lapsed pigem nõus jõuluvanast loobuma olnud, peaasi, et hunt jääks.
Näitemänguseltskonda hindavad mõlemad Kaurid kõrgelt. “Kui seesama grupp inimesi käiks näiteks palli mängimas, jõusaalis või kusagil mujal, käiksin nendega koos. Et nad aga näitemängu tegemas käivad, siis olen seal minagi,” leiab Urmo.
Nalja saab iga päev
Kristina ja Urmo on viimasel ajal omakandis ja kaugemalgi tuntud ka õhtujuhtidena. Et kunagi sai sellele tegevusele sõrm antud, siis nüüd kipub tasapisi ka käsi järele minema. Nad on juba kogeda jõudnud sedagi, et õhtujuhi või pulmakorraldaja osa võib uskumatult raske olla. Muidugi oleneb kõik seltskonnast. Kristina sõnul ei aita alati seegi, kui seltskonda eest vedama kutsutud kasvõi nahast välja poevad. Kui ikka rahvas kaasa tulla ei taha, siis ei aita ka kangutamine. Seepärast eelistavad Kristina ja Urmo õhtujuhtideks olla pigem tuttavate pidudel.
Et aga huumor ja nali on nende peres igapäevane asi, seda kinnitavad mõlemad ja tunnistavad, et see aitab elus palju. Lõbus aasimine teineteise kallal kuuluvat lausa elu juurde. Päris võõras ei pruugi sellest kohe arugi saada. “Need ei saa kohe üldse omavahel läbi,” on mõnigi esialgu arvanud, Kauridega pisut lähemal tutvumisel aga leidnud: “Nad vist ongi sellised”. “Kui oskad näha, siis juhtub iga päev midagi naljakat,” on Kristina kindel ning usub, et väga paljud kehvad asjad annab ka naljaks pöörata ja see tuleb igal juhul rohkem kasuks kui mõni tobe urgitsemine. “Naljategemine on tegelikult ikka üpris tõsine töö ja head nalja leida on väga raske,” teab Urmo oma kogemuste najal kinnitada. Pala kandis osava anekdoodivestjana tuntud Urmo on nüüdseks TV 3 saates “Kuldsuu” finaali pääsenud. Omakandi rahvas elab talle südamest kaasa ja saate eetrisse minemise ajal on kindla peale kõik siitkandi inimesed pilgud ekraanile naelutanud. Tänaseks on Urmol Tallinna-sõidud seljataga ja ka viimased lindistused möödas. Kuidas seal läks, saab kogu Eestimaa näha veel tänavuse aasta lõpus.
VAIKE KÄOSAAR
