Nii said kolme aasta eest üsna juhuslikult alguse ka nende kavad, millega nad aeg-ajalt esinemas käivad. Esinemine polegi Reine ja Jaana puhul ilmselt see õige sõna. Pigem on need kõnelused teineteisega ja kuulajatega läbi luuletuste ja laulude.
Pimeda aja laulud
Kes Reinet ja Jaanat kuulanud, võib kinnitada, et nad suudavad tõepoolest publiku kergesti endaga samale lainele, ühes rütmis hingama ja hallist argipäevast mõneks ajaks eemale viia. Ega see polegi vist eriti raske, kui see, mida teed, on iseendas sügavalt läbi tunnetatud, kui selles on ka su enda soovid ja igatsused. Ilmselt just nii jõuabki sõnum kõige paremini kohale ja on ehtne. Sisetunne ütleb, mis on õige, ja vahest polegi oluline, kuidas seda edasi antakse. Reeglid ja plaanipärasus siin ei kehti.
Ometi on läinud nii, et oma kavaga on Jaana ja Reine astunud kuulajate ette valdavalt pimedamal ajal, sest siis saab küünlad põlema süüdata ja hingelised laulud ning lood sobivad sellega hästi kokku. Ja suvi on ju niigi ilus.
Enamasti saavadki Jaana ja Reine kava kokku hingedeajaks, jõuludeks ja vahel ka sõbrapäevaks. Raamatukogutöötajast Jaana valib välja luuletused ja saadab need Reinele tutvumiseks. Reine sobitab nende vahele laulud. Kava pidavatki olenema suuresti Jaana hingeseisundist, see tähendab, et vastavalt sellele, milliseks parasjagu luuletuste valik on osutunud. “Laulud on minu juurde ise tulnud. Ma laulan neid just nii, kuidas nad minus on helisema hakanud ja mismoodi ennast kitarril saata suudan. See tähendab, et pisut erinevalt algsest esitusest ja minu moodi,” räägib Reine. Paljusid neist sügavasisulistest lauludest on kunagi laulnud just Urmas Alender. Esimest korda saadaksegi järjekordse kavaga harilikult kokku publiku ees. “Esimesed kümme ülesastumist olid kunagi väga rasked, hääl kippus ikka värisema ja hirm oli, et kuidas välja tuleb. Nüüd saame juba ise nautida seda, mida teeme, laulude ja luuletuste sisse minna,” võivad mõlemad kinnitada. “Meil on õrnad hääled ja suur saal hästi ei sobi”. Erandiks olevat siiski kujunenud “Helisev suveöö” ehk traditsiooniline kõige pikema suveöö üritustesari Jõgeval. Reine ja Jaana on siis laulnud ja lugenud jõe ääres vana maja juures ning ümbrusel ja õhustikul on olnud nende arvates selle juures oluline osa.
“Nagu minu mõte”
“Kas sa oled ka Jõgevalt?” olid mõne aasta eest olnud esimesed sõnad, mida kaks Koppeli nime kandjat omavahel vahetasid, kui nad Viljandi folgil kokku said. Pärast seda kohtusid nad mõnel korral Jõgeva alevikus korraldatud kultuuriüritustel. Jaanal oli juba ainuüksi ameti tõttu tulnud aeg-ajalt siin kui seal ilulugemisega või siis sõnalis-muusikalise põimikuga üles astuda. Kord oli ta juhtunud Reinelt küsima, et kas ta ei tea kedagi, kes võiks teda muusikaliselt saata. Reine oli siis ebalevalt öelnud, et mis oleks, kui tema prooviks. Nii see asi algaski. Reine on omaette üritanud isegi ?rehknutti? pidada ning see näitab, et ühiseid etteastumisi peaks tänaseks olema juba pisut alla neljakümne. Vaevalt et see nii oleks, kui omavahel poleks hingesidet. See ei aita mitte ainult laule ja luuletusi kavaks põimida. Need nähtamatud sidemed on andnud põhjust üksteisega ühendust võtta, suhelda nii perekonniti, telefoni kui ka meili teel. “Nagu minu mõte,” on tulnud ühel kui teisel päris tihti tunnistada, ükskõik siis, millest parasjagu juttu tuleb. “Reine puhul on mul selline tunne, et olen lõpuks endale vanema õe saanud, keda mul pole olnud ja kes on minust arukam,” rõõmustab Jaana.
“Arvan, et olen selle piiri purustanud, et pean olema asjalik ja ei tohi laulda tundelisi laule,” arutleb Reine, kes on ametilt Jõgeva Sordiaretuse Instituudis nisuaretaja. “Tegelikult on ju ka sordiaretaja töö päris loominguline,” leiab ta.
Mõlemad tunnistavad, et mida aeg edasi, seda enam tuleb julgust väljendada luuletuste ja laulude kaudu ka iseenda sügavalt isiklikke tundeid ja meeleolusid. Hea on siis, kui ollakse suutnud sel moel ka kuulajate hingekeeli puudutada, neile midagi ilusat, helget ja puhast pakkuda.
Kitarr, see kallis kaaslane
Nagu tudengipõlves mõnedki, hakkas ka Reine esimest korda kitarril tuure võtma ühikas olles ning tasapisi selle saatel laulma, rohkem küll iseendale. Kitarrist saigi sestpeale kallis kaaslane. Üksi laulab Reine südamelähedasi laule ka praegu. Neid armsamaid laule ütleb ta nüüd olevat üle kolmekümne ja tasapisi tuleb juurdegi. Aeg-ajalt tunneb Reine lausa vajadust neid omaette laulda. Kord pani ta tähele, et kellelgi, kes teda kuulama jäi, olid pisarad silmis ning sai aru, et ju need laulud ikka hinge puudutavad.
“Ma ei teagi, kas ma olen linnast või maalt,” arutleb Reine, kes lapsena elas Viljandis, puhkepäevad ja koolivaheajad veetis aga maal tädi juures. Et bussi pealt oli tädi juurde tükk maad jalgsi astuda, mäletab Reine, et ta laulis terve tee. Siis oli julgem minna ja tee tundus ka lühem. “Aga EPAsse läksin ma küll selle mõttega, et kunagi maal elama hakata,” räägib Reine, kellel nüüdseks koos abikaasa ja kahe pojaga on kodu Jõgeva alevikus. Maalaps nii hingelt kui ka elulaadilt on Kuremaal elav Jaanagi.
Sõbrake, elame veel…
Olgu siis Jaana ja Reine kokku seatud kava milline tahes, nende valitud luuletused ja laulud kõnelevad ikka vajadusest näha, tunda ja mõista teist inimest ning osutavad sellele, et siin ilmas on palju ilusat, mille pärast tasub elada. Ja et seda kõike näha ja kuulda, tuleb vaadata ning kuulata südamega.
Südametest südametesse läks väga paljudele ka Jaana ja Reine viimatine hingedeaja kava “Et olla koos seal, kus hingelinnu kodu”. Möödunud reedel, kui nad Jõgeva linnaraamatukogus oma seekordse jõulukavaga, millel nimeks “Läbi sätendava õhu” esimest korda rahva ette tulid, oli õues eriliselt porine ja pime, aga imelisel kombel oskasid nad kuulajate silme ette manada valge koheva lume ja liuglevad lumehelbed koos millegi tõeliselt ilusa, hella ja helgega.
Kui küünlad põlevad, laulud ja luuletused soojalt ning südamlikult kokku kõlavad nagu selles jõulukavas, on hea lasta ennast sellest kanda, et võimalikult kauaks meelde jätta sellestsamast kavast kõlama jäänud mõttekatke: “Sõbrake, elame veel…”.
VAIKE KÄOSAAR
