SISUTURUNDUS
Kui linnades elavad inimesed ei pea oma joogivee kvaliteedi pärast üldjuhul muretsema, sest veevärk tagab selle ohutuse, siis maapiirkondades on olukord teine. Tuhandetes Eesti kodudes on joogivesi pärit salv- või puurkaevust, mille veekvaliteet sõltub paljuski kaevu hooldusest ning ümbritsevatest oludest.
Eriti kriitiline aeg kaevuvee kvaliteedi mõttes on kevad. Talve jooksul kogunenud lumi ja jää hakkavad sulama, mistõttu põhjavee tase tõuseb ning lumesulamisvesi seguneb pinnasekihtidega – suureneb risk, et kaevuvette jõuab reostus. Kui kaev asub põllumajandust või vanu reoveesüsteeme kasutavas piirkonnas, võib kevadine sulavesi kaasa tuua nii keemilist (nt nitraadid, nitritid) kui ka mikrobioloogilist reostust (nt coli-laadsed, enterokokid), mis muudavad vee joomise tervisele ohtlikuks.
Just seetõttu soovitavad spetsialistid kontrollida kaevuvett vähemalt kord aastas, ideaalis kevadel. Regulaarne veeanalüüs ei ole ainult ettevaatusabinõu – see on investeering tervisesse ja kindlustundesse, et vesi, mida igapäevaselt joome ja toidu valmistamiseks kasutame, on ohutu.
Kas vesi, mis näib selge, on alati puhas?
Tihti eeldatakse, et kui kaevuvesi on läbipaistev, lõhnatu ja maitseb tavapäraselt, siis on see ka ohutu juua. Paraku võib see olla petlik. Vees võib leiduda mikroorganisme (bakterid, viirused), keemilisi ühendeid, mis ei ole palja silmaga nähtavad, kuid võivad pikaajalisel tarbimisel põhjustada terviseprobleeme.
Salvkaevud on saastumisele eriti vastuvõtlikud, sest sinna jõuab vesi maapinna ülemistest kihtidest. Kuid ka puurkaevud pole kaitstud – põhjavee keemiline koostis võib ajas muutuda ning rauda, mangaani või ohtlikke ühendeid võib esineda vees lubatust suuremas koguses.
Eluline näide: perel tekkis kõhuhäda, süüdlaseks osutus kaevuvesi.
Möödunud aasta kevadel märkas Kesk-Eestis elav perekond, et pereliikmed kannatavad korduvalt seedehäirete ja kõhuvalude käes. Esialgu kahtlustati viirushaigust, kuid probleem ei kadunud ka nädalate jooksul. Alles pärast veeanalüüsi tegemist selgus, et nende salvkaevus oli bakteriaalne reostus, mis pärines ilmselt kevadiste sulavete tõttu pinnasesse imbunud saastunud veest.
Pärast probleemi tuvastamist puhastati kaev ning tehti vajalik desinfitseerimine.
Perekond muutis oma harjumusi ning nüüd kontrollivad nad oma joogivett vähemalt kord aastas.
Millal kaevuvett kontrollida?
* Igal kevadel. Suurenenud sademete ja sulamisvee tõttu on risk kõige suurem.
* Kui vees on muutusi. Kui maitse, lõhn või värvus tundub teistsugune, tuleks analüüs teha kohe.
* Kui peres esineb korduvaid terviseprobleeme. Kõhuvaevused, seedehäired ja nahaprobleemid võivad viidata vee saastumisele.
* Pärast suuremaid veetõrkeid või mullatöid. Suured ehitustööd või muutused veetasemes võivad mõjutada vee kvaliteeti.
Mida veeanalüüs näitab?
Veeanalüüs aitab välja selgitada vees sisalduvad:
* Mikroorganismid. Bakterid, mis võivad põhjustada terviseprobleeme.
* Nitraadid, nitritid ja ammoonium. Ühed ohtlikumad ained joogivees, mis võivad põhjustada tõsiseid tervisehäireid.
* Oksüdeeritavus. Võib viidata pinnavee sattumisele kaevu. Muudab vee värvuse kollaseks.
* Raud ja mangaan. Võivad mõjutada torustikke ja veekvaliteeti.
* pH ja vee karedus. Olulised nii tervise kui ka kodumasinate jaoks.
Kaevuvesi on paljude perede jaoks igapäevane veeallikas, mille puhtus mõjutab otseselt nii tervist kui elukvaliteeti. Vee kvaliteedi kontrollimine ei ole lihtsalt ettevaatusabinõu, vaid teadlik samm oma pere heaolu ja ohutuse tagamisel.
Oluline on teada:
Regulaarne kevadine kaevukontroll, mida julgustab tegema ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2020/2184, aitab tagada vastavuse joogivee normidele ning ennetada võimalikke terviseriske.
