Ateena kettaheite olümpiapronks Aleksander Tammert juunior ja tema treenerist isa Aleksander Tammert seenior olid kolm nädalat tagasi külalisteks Vaimastvere külaseltsi Waks lõikuspeol. Meie saime kahe Sassiga kokku enne pidu Paduveres, spordiajakirjanik Tiit Lääne kodus. Kuna Tallinnast tulnud Tammert-seenior oli kohal varem kui Tartust saabunud juunior, on selles loos rohkem juttu temast. Aga tegelikult on Tammertite puhul isa ja poja lugu omavahel tihedalt läbi põimunud.
Siin on paras koht vabandada Waksi lõikuspiduliste ees: spordimehed hilinesid peole just sellepärast, et meie neid Paduveres kavandatust kauem kinni hoidsime.
Kuts ja Vlassov
Sellest, et Aleksander Tammert seenior on väga värvikas persoon, sain ma aimu juba siis, kui ta 10. septembril koos pojaga Põltsamaa Sõpruse pargis olümpiasangarite vastuvõtul käis. Paduveres see mulje üksnes süvenes. Värvikas on juba tema sportlaseks saamise lugu.
“Tippsport kui niisugune jõudis minu teadvusse 1956. aasta Melbourne’i olümpiamängude aegu. Lääne-Virumaal, Rakke ja Kiltsi vahel asuvas väikeses Nõmme külas, kus ma elasin ja kus mu isa möldrina töötas, oli palju minust vanemaid spordihuvilisi noormehi ning nendelt sain teada nõukogude sportlase Vladimir Kutsi hiilgavast võidust 5000 meetri jooksus,” meenutas Tammert seenior.
Ja Nõmme küla noored mehed, tollal üheksane Sass kaasa arvatud, otsustasid ei vähemat ega rohkemat kui Kutsi püstitatud maailmarekordi üle joosta. Aga ei suutnud kolme kilomeetritki ära joosta selle ajaga, millega Kuts viis oli jooksnud. Ei aidanud seegi, kui joosti allamäge või kümme korda viissada meetrit ja liideti tulemused kokku. Kolm aastat hiljem, kui Juri Vlassov esimese nõukogude ja maailma teise tõstjana 200 kg sirgetele kätele sai, hakkasid Nõmme küla mehed usinasti tõstmist harjutama. Aga said üles vaid 40 kg. Nii et kui Kutsile jäid nad alla vähem kui kahekordselt, siis Vlassov tegi neile tervelt viiekordselt ära…
14-aastaselt saadeti ilma igasuguse treeningupagasita Sass Tapa 2. keskkooli võistkonnas rajooni koolinoorte meistrivõistlustele, kus ta C-klassi kuulitõukes teiseks tuli. Esimeseks tulnu oli mõistagi trennipoiss, kes teadis midagi ka kuulitõuke tehnikast. Teiseks jäämine ei andnud Sassile rahu. Ta saagis öösel Nõmme küla pumbakaevult vastukaalu maha, harjutas sellega poolteist kuud ja? tuli Eesti koolinoorte meistrivõistlustel kullale.
“Kvalifikatsioonivõistluse lõpetasin viienda tulemusega. Aga medalita jäämist pidasin ma häbiasjaks. Jälgisin siis, mida teiste poistega kaasas olnud treenerid, isad või onud neile rääkisid, valisin minu meelest kõige targema mehe välja ja nõudsin, et ta mulle näitaks, kuidas see õige kuulitõukamine käib. Mees tahtis küll kohe sööma minna, sest pärastpoole talongidega enam ei toitlustatud, aga mina käisin niikaua peale, kuni ta alla andis ja näitaski. Ainuüksi tema ettenäitamine andis mu kuulikaarele poolteist meetrit juurde ja õhtusel lõppvõistlusel tegin kõigile ära. Toonast abimeest ei kohanud ma enam ühelgi hilisemal võistlusel. Võib-olla oli see üldse mingi UFO-värk?” arvas Tammert seenior.
Stiimulid
Aasta hiljem, 1962. aastal luges oma käe peal edasi harjutanud Sass, et üks grusiin püstitas uue 15-16-aastaste N Liidu rekordi, mis oli tema rekordist 6 meetri jagu parem.
“Mõtlesin, et see on küll jama: ma olen Eesti meister, aga nii kehva tulemusega. Otsustasin, et kahe aasta pärast peab olema Eesti rekord üksiti Liidu rekord. Ja kahe aasta pärast see nii ka oli.
Nüüd räägitakse, et noorsportlastel pole piisavalt stiimuleid: annad tuhat, on vähe, annad viis tuhat, ikka vähe. Aga mina ei saanud tookord Liidu rekordi püstitamise eest midagi. Mul polnud niipalju rahagi, et oleksin saanud lehe osta ja lugeda, kas ma ikka püstitasin rekordi või ei. Sain ainult üleolekutunde oma klassikaaslastest: nemad istusid kogu aja koolipingis ja ajasid teadmisi pähe, aga mina käisin ja püstitasin vahepeal Liidu rekordi,” meenutas Tammert seenior.
Sport ongi tema sõnul aastakümnete jooksul muutunud just harjutamistingimuste ja rahaliste võimaluste poolest.
“Mina sain tõsisemalt kuuli tõugata ainult suvel, talvel tõukasin korra nädalas lihtsalt lootuses, et äkki lendab kuul seekord kaugemale kui kunagi varem. Selleks tuli lumi laiali ajada, liiva maha raputada ja pärast tõukamist lume seest kuuli otsida. Selline läbi häda tõukamine paraku ainult rikkus tehnikat,” meenutas Sass. “Nüüd saavad kergejõustiklased talvel hallis harjutada, tipud käivad aga treenimas Hispaanias, Aafrikas või Ameerikas. Kusjuures minu poiss saab Aafrikasse sõites kaasa võtta ka naise ja lapse. Kodumaal sõidab ta aga ringi auto ja prii bensiiniga. Sydney olümpiamängude eel oli tema aastaeelarve näiteks 500 000 krooni. Minul oli kahekümne viieselt aga juba naine ja kaks last ning ma pidin neid ülal pidama 160-rublasest stipendiumist, millest kätte sain 140. Mõni ime siis, et valmis pükste asemel tuli poest osta riie ja lasta naisel püksid valmis õmmelda, vaatamata sellele, et ma olin mitmekordne Eesti meister ja rekordiomanik, Liidu hõbe ja Euroopa juunioride meister.”
Et perega ämma ja äia katuse alt ära pääseda, võttis keevalisevõitu Tammert ette käigu EKP Tartu linnakomiteesse. Ja lubas seal kõik segi lüüa, kui talle korterit ei anta. Korteri ta saigi, ainult klausliga, et toob lähenevalt rahvaste spartakiaadilt medali. Aga trauma tõttu jäi tal spartakiaadile sõitmata. Ja ajalehes Edasi ilmus hävitav artikkel, et näe, Tammert meelitas korteri välja, aga medalit võitma ei läinud. Mispeale ta kutsuti linnakomiteesse parteibosside ja ajakirjanike ette, et ta n-ö risti lüüa. Tammert võttis sinna aga ühes kaasaskantava tahvli ning kirjutas sinna punkt punktilt välja kõik selle, mida oleks bosside poolt soovitud sporditulemuste saavutamiseks ühes kuus vaja, liitis kõik maksumused kokku ja sai 400 rubla. Ning ütles: “Näete, vaja on 400, aga teie annate mulle ainult 140. See on surma piir, nii et ma olen isegi kangelane, et ma elus olen.” Selle peale kadusid bossid koosolekult kuidagi vaikselt laiali, sest nad said aru, et nii niru toetuse juures ei ole neil mingit õigust hiilgavaid tulemusi nõuda.
“Nüüd saadakse juba aru, et tulemuste saavutamiseks tuleb sportlasele ka midagi anda. Aga kuni sportlane veel tippu pole jõudnud, et taha teda ka tänapäeval keegi toetada,” ütles Tammert seenior.
1,1 ja 10
Ta ise loobus tippspordist just sellepärast, et sai aru: veel kõrgemale tasemele jõudmiseks tuleb raisata mõttetult palju aega ja energiat ning tappa oma tervist ning ka siis on lootust edasi jõuda ainult natuke. Selle asemel otsustas ta, et püüab luua oma pojale (tütrele ta sportlase saatust ei soovinud), kui too peaks sporti teha tahtma, selleks normaalsed tingimused.
“Ma mõtlesin, et kui ma talle kümme korda paremad tingimused loon kui mul endal olid, siis võib ta saada minust 1,1 korda paremaks sportlaseks. Igal järgmisel astmel on ju edasiminekuks tunduvalt suuremat panust vaja: ei ole nii, et kui lood kaks korda paremad tingimused, tuleb kaks korda parem tulemus,” ütles Tammert seenior. “Aga ma ei tahtnud poisi tulevikku liiga vara paika panna. Kuni 17. eluaastani proovis ta tõepoolest kõike, siis aga otsustas, et tahab ketast heita. Pealtnäha läks kõik isevoolu teed, aga tegelikult oli kõik minu poolt peenelt juhitud. Ma teadsin, et suurt edu ei tule siis, kui alustada nii, nagu mina alustasin, aga ma teadsin, et edu ei tule ka siis, kui treenida nii nagu TSIKis ja olla kooli lõpetamise ajaks juba sporti kurguauguni täis. Ma sain aru, et 16-17-aastaseks saades peab olema tekkinud lihtsalt soov tõsisemalt sporti teha. Sest siis tekib ka kirglik tahtmine järele jõuda neile, kes juba aastaid trenni on teinud ja häid tulemusi näidanud. See järele jõudmise soov kannustab, samal ajal kui aastaid trenni teinud tunnevad, et nad on niigi kõvad mehed ja ei näe põhjust enam eriti pingutada.”
Esimene sponsor
Tammert juuniori esimeseks treeneriks ja esimeseks sponsoriks oli Tammert seenior ise: ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetanuna oli tal metoodika paigas, aastatel 1988-1998 pidas ta aga Leedu kuurortlinnas Palangas kohvikut, mis päris kenasti sisse tõi. Teistelt sponsoritelt hakkas raha tulema alles siis, kui Tammert juunior 1996 Atlantas oma esimesel olümpial ära oli käinud. Tol ajal oligi noor Sass tegelikult Ameerikas: 1994-1998 õppis ta Dallase ülikoolis finantsmajandust.
“Ameerikasse õppima minek andis mulle kettaheitjana palju. Eestis mul tollal pidevat juhendajat ei olnud, sest isa elas Leedus ja teiste Eesti treeneritega mu koostöö suurt ei sujunud,” ütles noor Tammert. “Ameerikas oli aga 1. septembrist kuni mai lõpu-juuni alguseni juhendaja kogu aeg kõrval. Sel ajal sai kõvasti tehnikat korrigeeritud, regulaarselt jõutreeningut tehtud, päevare?iim välja kujundatud.”
“Ameerika oli hea selle poolest, et seal läksid poisil silmad lahti ? nii spordi kui ka muu elu suhtes. Siin elasid tollal ikkagi nagu silmaklappidega hobune,” lisas vana Tammert.
Jäänuks noor Tammert pärast ülikooli lõpetamist USAsse ja asunuks tööle omandatud erialal, olnuks ta elujärg ta enda arvates praegu palju parem. Aga siis poleks tal jälle olümpiapronksi.
“Mingid valikud tuleb elus ju teha ja kui sul spordimehe hing sees on, siis kaldud ikka spordi poole,” ütles Tammert juunior.
Kuigi isa lootis, et poeg paneb nüüd, mil vääriline tasu aastatepikkuse pingutuse eest käes, spordimehena “pillid kotti” ning pühendub magistrantuuri lõpetamisele Audentese ülikoolis ja pereelule, kavatseb too ikkagi veel neli aastat ketast heita ja üritada järgmiselt olümpialt veelgi kirkam medal ära tuua. Kettaheitemaailmas on praegu nimelt soodne seis: põlvkonnad hakkavad vahetuma, vanad tegijad eest ära minema ja plats jääb mõneks ajaks võimalusterohkelt lagedaks. Nelja aasta pärast lubab noor Tammert normaalse inimese elu elama hakata ? sportlase elu on tema sõnul ikka väga ebanormaalne. Küsimusele, miks ta siis ikkagi selle ebanormaalse elu valis, vastas olümpiasangar:
“Kui sa oled tavaline töömees, siis sa sellist emotsiooni ikka ei saa, nagu oli Raekoja platsil või Põltsamaal Sõpruse pargis olümpiamedalistide vastuvõtul. Ja ise olümpiapjedestaalil seista on ka ikka tunduvalt mõnusam tunne kui teiste seismist telekast vaadata.”
Juubelipronks
Isa lisab, et noore Sassi sugusel mehel on mõtet sporti teha, sest tal on piisavalt auahnust ning ta on kohutavalt töökas ja jube nupukas. Kuigi isa ja Ameerika treener talle mõnikord nõu annavad, treenib noor Tammert põhiliselt ikkagi oma käe peal.
“Ta on ise nii arukas mees, et tal ei olegi sisuliselt treenerit vaja, pigem on tal vaja hingelist tuge. Ma õpetasin teda juba lapsest peale oma tegevust analüüsima. Need, kes on harjunud kogu aeg treenerile toetuma, on võistlustel, kui treenerit kõrval pole, sageli väga abitud. Kui aga treener on sportlast kasvatanud nii, et too saab ka kuu aega kestvas treeninglaagris ise hakkama, on võimeline endale treeningplaani koostama ja tegema selles vajaduse korral korrektiive, on kõik korras,” ütles Tammert seenior.
Tema elab praegu Tallinnas, juunior sloveenlannast abikaasa ning kahe ja poole aastase tütrega oma ema juures Tartus Timuti tänavas. Sellessamas Timuti tänava majas on peale kahe Aleksander Tammerti aegade jooksul elanud veel jooksjad Enn Sellik ja Ülo Kriisa ning suusamees Mati Alaver, nii et see on omamoodi legendaarne maja.
Üks asjaolu, vana Sassi ja ta esimese abikaasa, noore Sassi ema teed omal ajal lahku viis, olnud nende kardinaalselt erinevad vaated lastekasvatusele. Vana Sassi sõnul tulnud ema vahel, piltlikult öeldes, luud käes, poega isa “treenerikäppade” vahelt päästma.
“Tema arvates sundisin ma omal ajal poissi ebainimlikult takka. Minu juurest Palangast naastes polevat tal inimese nägugi peas olnud ja minu nõudlikud telefonikõned olevat teda kogu aeg traumeerinud. Nüüd, kui poiss medali sai, mõtlesin, et olen rehabiliteeritud. Aga Sassi ema ütles hoopis: “Kui sa teda niimoodi sundinud ja “peedistanud” poleks, oleks ta mitte pronksi, vaid kulla saanud!”,” naeris vana Tammert.
Kui küsisin Tammert juuniorilt, kui suur on isa roll medalini jõudmises, vastas ta pärast väikest järelemõtlemist, et küllap ikka suur: kui isa sporditeele suunanud poleks, poleks ka medalit tulnud. Intrigeerida püüdes küsisin veel, kas tal oleks siis parem tunne olnud, kui medal oleks tulnud kohe, võistlustulemuste põhjal, mitte alles pärast Fazekase diskvalifitseerimist.
“Muidugi oleks parem tunne olnud: siis ma oleksin ju lõpuks hõbedale tõusnud,” ütles olümpiamees kavalalt muiates.
Nii või teisiti, igatahes on Aleksander Tammerti pronks kaasaegsete olümpiamängude ajaloo 25. pronksmedal kettaheites ning sisuliselt Eesti esimene heitealade olümpiamedal üldse: vasaraheitja Jüri Tamm elas ja treenis ju medali võitmise ajal hoopis Ukrainas. Eesti Kergejõustikuliit tunnistas aga Aleksander Tammert juuniori hiljuti Eesti 2004. aasta parimaks meeskergejõustiklaseks ja Aleksander Tammerti aasta parimaks kergejõustikutreeneriks.
RIINA MÄGI
