Otto Wilhelm Masing, kes on eesti keelde toonud õ-tähe (mida nähtavasti Saaremaal ei tunnustata), on sündinud aastal 1763 tänasel Jõgevamaal Lohusuus. Isa oli eestlane Kristian Masick, ema aadlisoost sakslanna Anna Ludovica von Hildebrandt ja nii oli suguvõsa tükk aega hädas, et oma häbiväärset eesti päritolu varjata.
Seevastu Masing ise tundis huvi eesti keele vastu enne ärkamisaegagi. Kui ta oli Äksi koguduse pastor, ei meeldinud talle, et „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljal künnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutabki Masing, et õ-täht on eesti tähestikust puudu.
„Õige eestlane ei ütle iial oskama, vaid õskama, mitte kohhe, vaid kõhhe.“ kirjutas Masing 1818 Rosenplänterile ning kohe asemel pidanuks Masingu meelest ütlema „õtsekõhhe – jalamaid,“ viidates keelekasutusele Virumaal ning peenemate ja haritumate eestlaste seas.
Emakeelepäeval võime rõõmustada, et keegi ei pea enam häbenema oma päritolu, et meil on hästi arenenud kirjakeel nagu suurriikidel ning eestikeelse tõlkega on varustatud maaletoodud kaubad, mis tähendab, et igas maailma nurgas peab eksportija arvestama meie keelega.
Keelereeglid on muidugi vahepeal muutunud, mitmed varasemalt kohkumust tekitanud kirjaviisid on nüüd „vabadusse lastud“ ehk siis lubatud, kuid tervikuna on keel elujõuline, elab ja areneb.
Lohusuu Masing oli üks nendest kirjameestest, kes panid aluse keele arengule.
