„See koht on meile kõigile nii väga armas,“ ütleb Rahvusooperi Estonia kontsertmeister Ülla Millistfer, kelle pere suved on nüüd juba pisut enam kui veerand sajandit möödunud Pajusi vallas Luige külas Piirisaare talus.
Ülla Austrias ooperisolististina tegutsev poeg Lauri Vasar on viimastel aastatel Luigele tulnud enamasti otse lennuväljalt. Tütred Ele ja Külli sõidavad siia Tallinnast isegi talvistel nädalavahetustel. „Mis see poolteist tundi sõitu siis ikka ära ei ole,“ leiab Ele.
Pannkoogipäev
On üks juulikuistest vihmastest hommikupoolikutest. Piirisaare pereema Ülla on otsustanud seekord päeva alustada pannkookide küpsetamisega. “Memme ja mina tegime,” teatab Ülla lapselaps, Ele üheksa-aastane poeg Christopher, ja tõstab taldriku hiiglasliku koogikuhilaga lauale.
Kööki suure laua ümber mahutab ennast ära kogu pere – lisaks Üllale, Elele ja Christopherile Ele elukaaslane Ain ning nende pisitütar, peaaegu kaheaastane Mesike-Lee, Lauri koos kolmeteistkümneaastase tütre Marianniga ning Külli. Seekord on laua äärest puudu vaid Külli kaasa Danel, keda parasjagu kodus pole. Aeg-ajalt kiigatakse aknast välja lootuses, et ehk läheb taevaäär pisutki heledamaks, sest kõik tahavad väga õue, kus elu suvel põhiliselt kulgebki. Vihmaga pole seal aga eriti midagi peale hakata.
Piirisaare on Luige küla servas. Seepärast on ka eriti palju ruumi ja avarust. Kuuseheki tagant voolab mööda isegi oja, kus ennast saunast tulles mõnus kasta. Maja ümber on palju rohelust, ümbruses põnevaid nurgakesi, platse, mõnusaid istumis- ja mängukohti.
Pererahvas kinnitab, et sellel paigal on kohe eriline aura. Seda on öelnud ka kõik külalised, kes Piirisaarel käinud. Tõestuseks on juba ainuüksi see, et absoluutselt kõik, mis mulda pandud, on ka kasvama läinud. Sissekäigu juures aianurgas kõrguv suur kuusk olevat aga lausa omaette ime.
“See ärkas koos meie siiatulemisega sõna otseses mõttes uuesti ellu. Keegi oli puukese ilmselt jõulukuuseks maha võtnud. Üks oksaring oli kännu ümber alles ja sellest hakkas ta uuesti kasvama,“ räägib Ülla. Tema sõnul oli see olnud otsekui omamoodi märgiks ja kinnituseks, et see on õige koht, kuhu nemadki jääma peavad.
Lage plats ja mahajäetud maja
“Peasüüdlaseks“ selles, et kunagi just siia, Luige külla maakodu asutama hakati, võib lugeda aga kadunud Vello Viisimaad, kes sellel ajal Pajusi rahvamajas tegutses ja samasse külla oma perele majakese soetanud oli.
Viisimaadel külas käies oli Ülla öelnud, et küll tahaks endale ka sellist kohta, kus omaette olla ja mullas kõõbitseda. Vello oli siis poetanud, et tema teada on siin külas üsna nende lähedal üks mahajäetud maja.
Mahajäetud ja õnnetu oli see mitu aastat tühjalt seisnud maja tõepoolest, ümbrus lage ja räämas. Tegelikult polnud maja ennast alguses nähagi. Naabritädi Elli, kellelt juhatust küsima mindi, oli võtnud vikati, läinud ees ja rajanud nõgeste vahele teed, ise rõõmus, et ehk tuleb ometi keegi sinna elama.
Lauri oli siis kaheteistkümneaastane, Ele kolmene ja Külli polnud veel sündinud. Üllal on veel praegu selgelt silme ees, kuidas Lauri asjalikult ringi käis ja siis teatas: “Emme, siia me jäämegi. Ma hakkan nüüd põrandat pühkima.” See ilmselt kõige enam otsustavaks saigi. “Lauri on meil üldse selline korralik ja hea koristaja,“ ütleb ema.
Tagantjärele imestab Ülla veel nüüdki, kuidas neil abikaasa Jüriga tol ajal ikka nii palju entusiasmi ja tahtmist jätkus. Esmalt tuli mitu suurt koormat prahti ära viia.
„Augud, ämblikud, katus lasi läbi, treppi polnud, veest ja kempsust rääkimata,“ räägib Ülla päris algusest. Ometi oli midagi, mis võlus ja tõmbas. Näiteks maja laetalad, see imeline rahu ja vaikus ümbruses ja justkui mingi eriline majavaim. See sundis hakkama ehitajaks, planeerijaks ja milleks kõik veel.
„Tööd on siin tohutult tehtud. Esimene aasta oli kõige raskem,“ tunnistab Ülla ning ütleb, et peretuttavad olevat alguses ikka vaatamas käinud, kuidas Millistferid on segaseks hakanud minema.
Naabritädi kingitus
Praegu on Piirisaare õuel isegi moodne saun, mille lakas on Lauri peatuspaik. Hoone ise on aga eriline ja hindamatu väärtusega. Nimelt on see kingitus naabritädilt kunagisele väikesele Laurile, selleltsamalt Elli-tädilt, kes tol ammusel ajal vikatiga teed rajama oli tulnud.
“Kingin sulle oma aida, saad endale sellest ükskord maja, kui suureks meheks kasvad,“ oli ta Laurile öelnud.
Ait saigi hiljem palkhaaval lahti võetud ja Piirisaare õuel saunaks üles ehitatud. Hoopiski hiljem, tõepoolest suure mehena, laskis Lauri, kes siis juba Austrias elas ja töötas, endale sauna peale eluruumid ehitada. Naabritädi seda kahjuks küll enam ei näinud. Saunapealne on ka ainus, mis siinses maakodus ehitusmeeste kätetöö, kõik muu on ikka pererahva enda tehtud.
„Ma ju nagunii kogu aeg reisin nagu mustlane. Kõige parem puhkus ongi see, kui kuhugi minna pole tarvis,“ ütleb Lauri, kui talt puhkusereisi kohta küsida.
“See aasta oli ju lausa hullumeelne. Kokku tuli eelmisel hooajal esinemisi üheksas eri linnas,“ räägib Lauri ning tunnistab, et tööd jatkub tal praegu rohkem, kui teha jõuaks ning mitmetest pakkumistest on tulnud äragi öelda. “Eks ma siin käingi ennast laadimas, kui “kõvaketas” liialt täis saab, paremat paika ei olegi,”
Ka Lauri tütrele Mariannile tundub siinses maakodus just kõige enam meeldivat. “Alguses, kui Mariann siia tuleb, on tal eesti keel meelest läinud, tagasi minnes ei oska enam õieti saksa keelt,“ naerab vanaema Ülla ning kiidab, et Mariannil läheb koolis hästi ja ta on ka väga musikaalne. Tüdruk õpib klaverit ja on natuke ballettigi õppinud. Isa aga üllatab Mariann ikka ja jälle oma ooperialaste teadmistega. Kuuldes mõnd katkendit, võib ta täpselt öelda, kust ooperist see pärit. “Uskumatult imelikke asju teab ta küll, ajab vahel päris hirmu peale,“ kinnitab Lauri.
„Aga Christopher on kõva jalgpallimängija ja Mesike-Lee meil juba laulab,“ rõõmustab vanaema Ülla ka teiste lastelaste üle.
Suved lähevad ju nii kiiresti
Luige küla maakoju mahuvad kõik omad lahedasti ära. Magamisasemeid olevat lisaks kõigele veel ka lakas. Nii et ka sõbrad-tuttavad saavad siin aeg-ajalt rahu ja vaikust nautimas käia. Peamiselt muusikainimestest koosneval perel ongi õnneks suviti kõigil korraga puhkuseaeg.
Teater on teatavasti samuti suvel puhkusel ning nelikümmend kolm aastat Estonias operette ja muusikale saatnud kontsertmeister Ülla Millistfer pühendab ennast meeleldi perele ja Luige küla maakodule. „On ikka päris pikk aeg küll, ise ei usukski. Nii nagu mind kahekümneaastaselt pärast kooli teatrisse suunati, nii olen sinna jäänudki,“ räägib Ülla oma Estonias töötatud ajast.
Peale Lauri on ennast muusikaga sidunud ka Ele, kes on muusikalinäitleja ning Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli muusikaõpetaja. Noorem tütar Külli, kes praegu pikal puhkusel, on aga hoopis eralasteaias abikasvataja. “No keegi peab ikka korralik ja normaalne ka olema,“ ütleb Külli naerdes.
“Suved lähevad ju nii kiiresti,“ tõdeb Ülla kahetsevalt. Tal on hea meel selle üle, et Luige külas on hakatud külaplatsi rajama ja külaelu edendama. Küla jaanipäevapeol esines tänavu ka nende pere – Ele ja Lauri laulsid ning Ülla saatis neid.
iii
VAIKE KÄOSAAR
