Juhtkiri: Kohalik toit taas ausse

Nädalavahetusel leidis Jõgeva alevikus neljandat korda aset seemnefestival, kuhu tuldi ostma nii seemnekartulit kui ka vahekultuuride seemneid, aga ka kasvumulda, lubiväetist ning muud, mida kodusel aiapidajal kevadel vaja läheb selleks, et sügisel oleks midagi salves.
Seemnefestivalil tutvustati Jõgeval, aga ka laiemalt Eestis aretatud kartuli- ja köögiviljasorte, pakkudes võimalust oma ala asjatundjatelt aiandusnõu küsida ning kasulikke aiapidamisnippe saada. 
Kui veel mõned aastad tagasi, enne suuremaid kriise räägiti, et kui ise köögivilju kasvatada ei jõua kasvuhoones või isiklikul põllumaalapil, siis alati saab ju poest või turult kõik hädavajaliku soetada.
Praegusel ajal, kus järjest rohkem on maad võtmas ebakindlus ja rahvusvaheline olukord läheb üha pingelisemaks, on järjest rohkem hakatud mõtlema selle peale, et olemas ei pea olema mitte üksnes piisav hulk sularaha, vaid ka toiduvarusid.
Alati on hea, kui omal on keldris pisut tagavarasid. Hea on, kui omast käest on võtta kodumaised õunad, tomatid, juurvili ja kartul. Veel parem oleks, kui omal oleks maamajades ka piim ja teravili, aga seda on vist palju tahta, et uuesti tekiks ühe- ja kahelehmapidajad ning iga maapiirkonnas oleva maja juures oleks väike viljapõld, kus ise omale rukki- või söödavilja kasvatataks.
Kuid mis saaks siis, kui ühel hetkel üle piiri kaup enam ei liiguks? Kas suurtes supermarketites Tallinnas ja Tartus ning turul ikka jätkuks piisavalt toiduaineid, köögi- ja puuvilju, et kogu rahvast, kõiki soovijaid ära toita?