Juhtkiri: Tulla mullist välja

Möödunud nädalal tutvustatud Betti Alveri muuseumi kontseptsiooni põhimõtted panid ilmselt kõigil tutvustusel viibinutel mõtted liikuma. Muuseum pole tolmunud esemete kogumiskoht, vaid muutuv aeg on toonud kaasa tegutsemise selle nimel, et külastajad tuleks ja oleks. Väljastpoolt maakonda tulnud mees, tutvustamas uueneva muuseumi kontseptsiooni, rääkis ausalt ja otse, mis olukorda tema siinkandis näeb. Alates sellest tõdemusest, et pole söögikohta, kuhu turistid tahaks tulla, kuni selleni, et mida on Jõgeval turistidele näidata. Või õigemini, mida ei ole. Turist ei ole vaid välismaalt Eestisse tulnud suure rahakotiga rändur, turist on ka näiteks naabermaakonna inimene, kes tahaks aega veeta ja midagi uut ning toredat näha või kogeda.
Miks peaks keegi siia üldse tulema? Potentsiaali meil ju on aga … Siinkohal justkui kõik takerdubki selle aga taha. Ideid võiks kokku korjata, aga kes ja kuidas neid ellu viiks? Kas kõikide geniaalsete teoks tegemiseks on vaja miljoniprojekte või saaksid kogukonnad midagi ise teha? Rääkides Jõgeva linnast, siis on objekte, mis on alakasutatud. Oleme otsekui mõnusas mugavas mullis, kus aastaid loksuda. Mõni eredam sähvatus ja siis vaikelu jätkub. Võiks alustada sellest, et kogukondade liikumine ja koosistumised viiksid millegi konkreetse tekkimiseni või ära tegemiseni. Kas meie aktiivsed inimesed päriselt saaksid midagi ära teha, midagi sellist, mis meelitaks siia turiste, maailmarändureid või ERR korrespondenti? Alustada võiks sellest, et vaadata üle kas Betti Alveri muuseumi juures suunaga raudtee ja võsa poole asuv plakat võiks olla kas mujal või siiski rongiga reisijatele nähtav.