Üks tark inimene on kunagi öelnud, et toota oskab iga mats, aga katsuge toodetu ka maha müüa. Küllap on tal õigus, sest müügitöö saab paljudele ettevõtetele praeguses kauboikapitalismis saatuslikuks.
Siimusti keraamikatehases on olukord keerulisem, seda ei saa ainult müügitöö tõhustamisega päevapealt paremaks muuta. Kui omanike vahel on suured pinged ja üksteist ei usaldata, on väga raske midagi suurt korda saata. Raskustes ettevõtte saab päästa ikka ühiselt eesmärgi poole liikudes. Luik, haug ja vähk asja kuidagi paremaks ei tee.
Et Siimustis on 118 aastat keraamikat toodetud ja 119. aastal seda enam ei tehta, tundub praegu kummalisena. Kui omanike vahel kokkuleppeid ei saavutata, ei aita ka palgaliste pingutused. Küllap siis tehase kunagise omaniku Tiimani vaim jääbki majja kummitama.
Ettevõtte uue juhtkonna soov saada Vene turul jalg ukse vahele pole paha mõte. Aga tööd on piisavalt Eestiski. Pealinna suurtes kaubanduskeskustes, kus osades müügipinda küllalt soodsatel tingimustel pakutakse, et aga uusi kauplejaid juurde meelitada, seni Siimustil oma müügikohti pole. Aga nii Tallinnas kui ka Tartus peaks Siimusti toodang saadaval olema. Miks ei võiks keraamikatootjal näiteks Jõgeval ja Põltsamaalgi oma kauplus või oma toodete lett mõnes kaupluses olla? Inimesed on väga mugavad, kes Siimustisse sõita ei viitsi, saaks keraamilise kausi, vaasi, tassi, lillepoti või mida iganes Siimustis toodetust näiteks sõbrale või sugulasele kingituseks osta.
Veel on Jõgevamaa ettevõtjatel võimalik oma klientidele firma meeneid tellides need just Siimustist hankida. Miks mitte panna oma firma logo Siimustis toodetud tassi või taldriku peale? Väga paljud ettevõtted on seda juba teinud. Ka patriotismist.
Osa inimesi on avaldanud arvamust, et Siimusti keraamikatehase võiks südamerahuga hoopis sulgeda ja jätta toimima kui muuseumi. Kui kogu Eesti keraamikatööstuse seis on kehv, siis miks peaks Siimustis veel pingutama? 118 eelnenud aasta pärast võiks seda ju teha.
