Kui mitmes raamat see Üllel siis oli, sellele ei olegi nii lihtne vastata. Vastus sõltub sellest, kas pidada äsja ilmunud lasteraamatut iseseisvaks üllitiseks või 1996. aastal ilmunud lastejuttude kogumiku kordustrükiks. Kuna kaheksa aastat tagasi ilmunud kooslus on nii mõnegi uue jutu, aga ka showlavastuse ?Rootsik, Prunt ja Nipimees? teksti võrra täienenud, võib vist siiski rääkida iseseisvast, seega neljandast raamatust. Ülle esimene ja kolmas raamat on, kes juhtumisi ei tea, luulekogud.
Küsimusele, kuidas esimesed lastejutud omal ajal paberile said, vastas Ülle pooltõsiselt ja poolnaljatamisi, et käsu peale.
?Esimese loo ? kui mälu ei peta, oli see ?Lugu kuust, kes tahtis saada pannkoogi sarnaseks? ?, kirjutasin küll omal algatusel ja see ilmus Vali Lastelehes. Siis aga ütles toona Vali Uudistes töötanud Rein Viru, et kirjutagu ma kaksteist aastaaegade teemalist juttu, mille saaks raamatuna välja anda. Ja ma siis kirjutasin ? tõsi, mitte aastaaegade teemal,? ütles Ülle.
Tõsielust ja fantaasiavallast
Kui jutud raamatuna ilmusid, ei jätkunud trükist poelettidele kauaks. Mistõttu Üllel hakkas kohe peas mõlkuma mõte need uuesti välja anda. Mõtte teostamiseni jõudis ta aga Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi, Põltsamaa linnavalitsuse, E-Piima Põltsamaa Meierei, OÜ Põltsamaa Graniit ja OÜ Vali Press toetusel alles nüüd. Et aeg oli vahepeal edasi läinud, lisas ta mõned uued tekstid. Ja et Vali Pressi trükikoja võimalused on kaheksa aasta jooksul avardunud, sai jutukogu toonaste kahvatuvõitu kaante asemel ümber ilusad värvilised ja kiletatud. Kaanekujundus ja jutte illustreerivad tu?ijoonistused pärinevad Riina Soomilt. Kõik oma raamatud on Ülle ise küljendanud. Ning lisaks sellele veel paljud teiste kirjutatud raamatud.
Kuigi Ülle on juba mõnda aega linnainimene, on tema lastejutud endiselt mõnusalt maahõngulised. Mitu lugu ongi Ülle enda sõnul üsna üks-ühele tõsielust maha kirjutatud ning pärinevad ajast, mil ta veel maal elas. Sellised on näiteks koer Laika katusele ronimise ning kass Kiltsu ukseavamise ja hiirepüüdmise lood.
On aga ka fantaasialugusid, nagu ?Liblikas ja kuu?, ?Rahepärlid? ja ?Lugu sellest, miks oja aina edasi voolab?. Need kolm ongi vist selle raamatu kõige ilusamad lood, milles on suisa andersenlikku kujundlikkust, üldistusjõudu ja hingelisust. Ja just sellised jutud aitavad täita seda tunde- ja eetikatühimikku, mis arvutimängude ja action-multikate ajastu laste hingedes tekkima kipub.
Eriti südamlikud on lood pisikesest päkapikust, kes hobust toitis ja ametit õppis, eriti vaimukad aga ?Mees ja kaja? ning ?Kuldse linnu kingitus?. Viimati mainitu ? lugu mehest, kellele kõik kätte antakse, aga kes midagi peremehe moodi hoida ei oska ?, on kuidagi väga aktuaalne ja kõneleb vist täiskasvanule rohkemgi kui lapsele. Puänt on aga selline, et itsitad veel pool päeva takkajärele.
?See jutt sündis ka ühe tõsielulise ja vastakaid emotsioone tekitanud loo pinnalt. Kust ma selle täpitegemise sinna lõppu võtsin, ei oskagi öelda. Eks need paremad sähvatused tulevadki äkki ja justkui õhust,? ütles Ülle.
Pole midagi esitleda
?Rootsiku, Prundi ja Nipimehe? kirjutas ta jälle käsu, või, ütleme seekord, tellimise peale. Tellijaks oli Ülle enda poeg Meelis ja tema sõbrad ehk Tallinnas tegutseva laste- ja noorteteatri RaNell trupp, kes tahtis ühe ringreisi-lastelavastuse teha. Aega andsid noored harrastusnäitlejad kirjutamiseks vähem kui kuu, mistap Ülle möönab, et tekst tahtnuks tegelikult veel omajagu viimistlemist ja vürtsi lisamist.
?Aga lavalaudadel oli asi päris vaadatav, sest poisid olid omalt poolt vahvaid ja mullegi ootamatuid nüansse lisanud,? ütles Ülle.
RaNelli poisid olid valmis ka ?Õhtujuttude?-raamatu esitlusele mängima tulema, aga Ülle ei kiirustanud omas tagasihoidlikkuses esitlust korraldama. Ja nüüd pole, ausalt öeldes, enam suurt midagi esitleda, sest viiesajaline tiraaz hakkab juba otsa saama. Apollo raamatukauplustes on see igatahes väga hästi kaubaks läinud.
Tegelikult on Üllel sahtlis (ehk tegelikult muidugi arvutimälus) juba mitu uut lastejuttu. Ja üks täiskasvanuile mõeldud pikem proosateos ootab edasikirjutamist. Aga paraku on ta juba kaua oodanud ja peab vist veel ootama, sest aeg ja vaimujõud kipuvad leivatöö ja koduste toimetuste peale ära kuluma.
RIINA MÄGI
