Jõgevamaa Kodukandi liikumise koordinaator Pille Tutt, kui oluline osa on Jõgevamaal paikkonna külade arengul ja tugevatel liidritel?
Just külaliikumises ongi praegu maaelu edenemise võti. Väga tähtis on, et iga küla teadvustaks ennast, leiaks tee, kuidas oma rahvast liita ja edasi minna. Keegi peab olema algataja ja eesmineja. See inimene väärib ka tunnustamist. Seepärast ongi Jõgevamaa Kodukandi Ühendus konkursi välja kuulutanud. Kui varem on parimat küla ja külaliidrit selgitanud Tartu- ja Jõgevamaa ühiselt, siis maakonnasisest konkurssi korraldame esimest korda.
Kes võivad kandidaate esitada?
Esitada võivad kõik maa- ja külaeluga seotud mittetulundusühingud, kes ei pruugi tingimata olla Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse liikmed. Lisaks sellele võivad oma kandidaate esitada seltsid ja seltsingud ja miks mitte ka kohalikud omavalitsused.
Kuidas ja mille põhjal tehakse lõplikud otsused?
Ettepanekute alusel teeb otsuse komisjon, kes ka küladesse kohapeale sõidab. Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse juhatusest ja ühtlasi ka talunike liidu poolt kuulub sinna Karina Kaarepere, Jõgevamaa Omavalitsuste Liidust Kajar Lember, maavalitsusest eurointegratsiooni ja välissuhete nõunik Jako Jaagu ning ka Vooremaa toimetuse esindaja.
Et sellist konkurssi korraldame esimest korda, siis loodame ettevalmistuse ja läbiviimise käigus ka ise õppida. Kui ka esimene katse tagasihoidlikuks osutub, siis edaspidi, kui asi juba traditsiooniks saab, julgeme loota suuremat aktiivsust. Kokkuvõtete tegemise kavatseme küll võimalikult pidulikult korraldada ning anname välja vastavad tunnistused nii aasta parimale külale kui ka sädeinimesele.
Mida eeldate kandidaadilt?
Sädeinimene peaks olema omakandis tuntud, kellel on kohaliku rahva seas ka autoriteeti. Eeldame, et ta oleks külakogukonnaga tegelnud, projekte vedanud ning suutnud saavutada koostööd ka omavalitsusega, sest küla ei saa ju eksisteerida riigina riigis. Küla puhul peame oluliseks külakogukonna arengut, jätkusuutlikkust ja arengukava. Küla arengukava koostamine on tegelikult pikk protsess. Kaugel sellest, et istutakse kokku ja tehakse valmis. Lõplikult valmis see ilmselt ei saa kunagi. Kõige olulisem on koostöö rahvaga.
Vahest piisaks sellest, et suurematesse keskustesse viiakse bussidega rahvast kokku, nagu vahepealne suund oli?
See poleks muud kui sundkorras ääremaade loomine. Külaelu mõte kaoks hoopiski ära. Sel juhul läheks piltlikult öeldes vaja maale vaid kaks korda buss käima panna. Pärast tööd viidaks inimesed ühissööklasse sööma, siis ühisesse taidlusringi, massiüritustele ja nii edasi. Pole siis eriti oluline, kes isegi kellegi lähinaaber on. Kuidas saaksime siis lastele õpetada eestlaseks olemist? Kuidas sisendada kodutunnet, kui pole oma piirkonda ja õieti oma kodugi. Nii hakkaksime ise looma uusi magalaid ja missugune noor inimene kipuks siis üldse koju tagasi. Mis tal seal peale oleks hakata?
Midagi ära hävitada saab teatavasti ainult üks kord, taastamine nõuab palju energiat ja jõudu?
Just nimelt. Keskustesse koondumisega külade hääbumine ju algaski. Käskude ja keeldude aeg peaks nüüd küll aegunud olema. Paljud külad, kus on eestvedajaid, on ennast taas leidnud. Tuleb hinnata seda, kus on võimekaid inimesi, vanad traditsioonid ja võimekas piirkond.
Uusi võimalusi annavad arvukad info- ja õppepäevad ning külaliidrite koolitused. Teatavasti on praegu käivitatud mitu uut projekti. Missugused need on?
Möödunudaastase külaliidrite koolituse tulemusena valminud arengukavadest (igast maakonnast sai osaleda kaheksa liidrit ? V. K.) kirjutas Maaelu Arengu Instituut kokku “Käsiraamatu”. Sellest on palju õppida. Juba järgmisel nädalal on maakonnas kavas teabepäev, kus tutvustatakse külaelu arengule kaasa aitavaid rahastamisallikaid. Käivitunud on ka projekt “Samm-sammult”, mis kujutab endast uute tekkivate ja tekkinud seltside ning seltsingute õppepäevi ning külade elu edendamiseks info- ja koolituspäevi sisaldav projekt “Tegijad”.
VAIKE KÄOSAAR
