Pedagoog Aino Kuusik pole kunagi arvanud, et üks koolilaps peaks ainult viks ja viisakas olema. Selle aga, kui keegi vassib ja valetab, tunneb ta ligemale kolmekümne aasta pikkuse koolitöökogemuse põhjal enda arvates eksimatult ära küll. Sellepärast ongi Pisisaare koolis kujunenud omamoodi sõnatu kokkulepe, et kes kord juba direktori toa ukselävest üle astub, see seal enam ei valeta.
Direktori kabineti vaibamuster kulus pähe
“Memmekas ma ise just ei olnud,” tuletab Aino Kuusik iseenda kooliaega meelde. Kodunt Kütimäelt sai käidud alguses Rutikvere algkoolis. Suvel enamasti jalgrattaga, talvel viis ema reega. Alates viiendast klassist tuli internaat ja tollane Põltsamaa keskkool. Koolitüdruku Aino hinded olid üsna keskmised. Enda arvates polnud ta väga loru, aga mingi priimus ka mitte. “Kõigi asjade jaoks pidi aega jääma,” leiab ta. Kõige olulisem oli aga sport, peamiselt kergejõustik ja võrkpall. Neli korda nädalas treeningud ja peale selle võistlustel käimised.
Koolidirektor oli sellel ajal Kalju Teras, kes andis ka ajalugu ja ühiskonnaõpetust. “Eks seal direktori kabinetis sai ikka omajagu käidud, nii et vaibamuster juba pähe kulus,” tunnistab tänane Pisisaare kooli direktor. Küll oli tarvis tunde järele vastata, aga mis seal salata, vahel tuli aru anda ka krutskite pärast.
“Meil oli Põltsamaa keskkoolis fantastiliselt tore klass. Käime siiani koos ja kui kellelgi abi vaja, võime julgesti üksteise poole praegugi pöörduda. Nüüd sai keskkooli lõpetamisest juba kolmkümmend aastat”. Pärast seda, kui üks klassivendadest Estoniaga merepõhja jäi, on saadud igal kevadel kokku tema eaka ema juures. “Ta elab selle päeva nimel, paneb selga isegi oma parimad riided ja siis ootab, et me kõik räägiksime, kuidas kellelgi aasta möödunud on.”
Parimad mõtted tulevad lehma lüpstes
Pärast koolipäeva paneb Pisisaare kooli direktor harilikult kodus laudariided selga, võtab sõnnikuhargi ja lüpsiku ning asub koduste talituste kallale. “Maandan ennast maha, see on elu täiesti erinev pool,” ütleb ta. Kooliasjad lähevad loomi talitades meelest, kuigi alati mitte päriselt, sest lehma lüpstes pidavat vahel just need kõige paremad mõtted tulema.
Kütimäel Kingu talus on alati loomi peetud. Nii on siin praegugi lehmad, lambad, sead, kanad ja kõikvõimalikud teised koduloomad. Tehakse ise võid, koort, kohupiima, juustu jms.
Siin on Aino lapsepõlvekodu, kus ta juba kümme aastat taas tagasi on. Sestpeale on ta ka Pisisaare kooli direktoriametis olnud. Pärast keskkooli õppis ta aga Tartu pedagoogilises koolis algklasside õpetajaks, kust suunati Paide Pioneeride Majja metoodikuna tööle, sest lisaks algklassiõpetaja tunnistusele sai tollal sellest koolist ka vanempioneerijuhi kutse. Pärast suunamisaja lõppu sai Aino Kuusikust pikaks ajaks Türi keskkoolis algklasside õpetaja. Selle töö kõrvalt lõpetas ta ka Tallinna pedagoogikaülikooli. Pärast isa surma tuli aga koos mehe ja lastega koju emale seltsiks.
Nagu Aino kinnitab, pole sellest kodust keegi päriselt ära olnudki, ei tema ega ta kolm õde. Vaatamata sellele, et elu- ja töökohad on olnud mujal, on puhkused ja töövabad päevad ikka siin veedetud. Heinategemise, kartulivõtmise ja muude suuremate hooajatöödega ei olevat praegugi suuremat muret. Tarvitseb vaid helistada ja paari tunni jooksul on õdede perede peale kokku oma kolmkümmend inimest kohal. “Hiljuti just rääkisime omavahel, et ei mäletagi sellist aega, kui Kingu talu õues poleks lapsi jooksnud. Ja neid on sellesse õue ikka palju mahtunud, sest eks siin on ju meie kõikide kodu,” arutleb Aino. Praegu on ta ise mamma kuueaastasele Magnusele ning ühe aasta ja kahe kuu vanusele Rainile. Abikaasa Hillariga on ühist eluteed käidud juba 29 aastat ning oma lapsed Hannes, Alar ja Helle ammu täiselisteks saanud.
Otsustajad võiksid proovida metsakülas elada
Väikese Magnuse lõpututele küsimustele vastates ja temaga koos mängides ning töid tehes püüab mamma Aino vältida neid vigu, mis ta oma lapsi kasvatades arvab teinud olevat. Nüüd, viiekümnesena, tahaks ta kõige enam just vanaema olla. Sellepärast teeb kurvaks, et pensioniiga nii kaugele on lükatud. Vanaemad-vanaisad peaksid ikka töölt vabad inimesed olema, et nad saaksid ennast võimalikult palju lastelastele pühendada. Kui aga pensioniaeg kord kätte jõuab, on enamikul lapselapsed päris suured ja soodsaim koosolemise aeg mööda läinud.
Kui oleks Aino teha, paneks ta Eesti elu üle otsustajad mõneks ajaks oma peredega kuhugi metsakülla elama, eriti need, kellest oleneb hariduselu korraldamine. Siis saaksid nad omal nahal tunda, mis tegelikkus endast kujutab, ja ei kipuks eluvõõraid ning inimvaenulikke otsuseid tegema. Näeksid ehk sedagi, kui pikad siis laste tööpäevad on ja kuidas nad bussidega koolidesse jõuavad, mida tunnevad ja läbi elavad ning mismoodi on üldse väljaspool Tallinna elada. Ilmselt jääksid siis alles mõnedki väikesed maakoolid, et vähemalt algklassilaps ei peaks kohe suurde koolkombinaati minema.
Pisisaare kool on just nii väike, et õpetajatel on aega lastega piisavalt suhelda. Tuntakse üksteist ja julgetakse enamasti oma muretki kurta. Kui lapsed juba kaugemas koolis on, käivad veel keskkooli ajalgi oma õpetajatega enda elust rääkimas.
Kui Kuusiku pere lapsed on alati teadnud, et vanemad on nende jaoks olemas ja nende juurde võib mistahes murega tulla, siis palju näinud pedagoogina teab Aino, et kaugeltki kõigi laste kodudes see nii ei ole. Kodukoolis sellist last enamasti üksi ei jäeta.
Tänapäeva laste ulakused on teistmoodi
Olelusvõitlus kes keda, mis üldises ühiskonnasüsteemis valitseb, jõuab paraku tahes-tahtmata kooligi. Seepärast on tänapäeva laste ulakused ja naljadki teistmoodi kui omal ajal. Kõigele vaatamata on lapsed nagu lapsed ikka. Ja Pisisaare kooli direktor ning tema kolleegid püüavad ikka väsimatult lastesse sisendada, et keegi ei tohi teisele tahtlikult halba ja haiget teha, kui oluline on üksteisele andestamine ja kui ilusad on muinasjutud.
Aino Kuusik julgeb ennast nimetada optimistiks, kes on siiski kahe jalaga maa peal. “Oma kolleegide peale võin ma küll kindel olla. Arvan, et ma ise pole käskija-keelaja tüüp. Arutame enamasti koos asjad läbi ja otsustame, mis hea. Minu mõte ei pruugi kindlasti see kõige õigem olla.”
VAIKE KÄOSAAR
