Leho Laaser ehitas kiviheitemasina ja proovib nüüd jõudu lennukiga

Koolivaheaeg tähendab Lehole piiramatut vabadust oma hobiga tegelda. Leho isa Laido Laaser ei tahtnud esialgu uskuda, et poiss kiviheitemasina ehitamisega hakkama saab. “Oleksin talle siis parema materjali otsinud,” kinnitas ta.

Lennumasina kere on Lehol peaaegu juba koos, ka rattad on juba all. Nüüd on vaja veel mootorit ja loomulikult ka tiibu.

Noormees hakkas Lendava Kirbu nime all tuntuks saanud lennumasinat ehitama augustis.

Lennuki kere on vineerist

Lennuki kere ehitamiseks kasutas noormees nelja millimeetri paksust vineeri ja haavalatte. Haavapuitu andis noorukile Ain Vahtra. Lennuki esiosa tuleb kuusest, isegi propeller tuleb puust. Põhiline, et oleks oksavaba ja pikikiudu.

Mootorit noorel konstruktoril veel silmapiiril pole, kuid teada on, et see peaks olema vähemalt 25-hobujõuline. Kui muu ei aita, tuleb oma pere autolt maha võtta. “Aga see võib olla liiga raske,” kahtles Leho.

Lennukil on all tavalised käru rattad, amordid sai Leho vanalt mootorrattalt. Praegu on noormehel lennuki ehitamisele kulunud umbes 1200 krooni. Teist samapalju kulub ilmselt veel või isegi pisut rohkem.

Leho hakkas Lendava Kirbu jooniseid uurima internetist. Nüüd on ta veendunud, et tema lennumasin kunagi ka õhku tõuseb. Poiss tahaks lennuki kevadeks valmis saada, kuid annab endale aru, et eelkõige sõltub lennumasina valmimine vanemate rahakotist. Talvel tahaks Leho lennukile tiivad külge saada.

“Esimesi Lendavaid Kirpe demonstreeris 1934. aastal Henri Mignet. Pärast teda on sajad inimesed endale taolisi lennukeid ehitanud,” rääkis Leho.

70 aastaga on lennuk ohutumaks tehtud

Ohutusest rääkides rõhutab isa Laido, et Lendavate Kirpudega on kolmekümnendatel aastatel kümme inimest surma saanud. Pärast on lennuki konstruktsiooni ka tublisti täiendatud, näiteks kere 30 sentimeetri võrra pikendatud, et masin võimalikult ohutu oleks. Pärast seda pole keegi enam surma saanud.

“See masin peaks alla liuglema,” tõdes isa Laido. “Ega sellel lennumasinal pole võimalik tiiba kahekorra keerata,” on lennukiehitaja veendunud. Lennuki õhkutõusmiseks on vaja 60 meetrist, maandumiseks 80 meetrist rada. “Raamatu järgi õpin ilmselt paari-kolme nädalaga ka lendama,” nentis Leho.

Leho Laaser ei taha tulevikus lenduriks saada. Pärast Laiuse Põhikooli lõpetamist tahab ta edasi õppida Tartus. “Piirduksin puutööga, see meeldib väga,” tunnistas ta.

Eestis pole varem ilmselt ühtegi Lendavat Kirpu ehitatud. Soomes on neid tehtud kaks, Jaapanis näiteks ainult üks.

Eesti õhusõidukite registris pole seni registreeritud ühtegi Lendavat Kirpu. Samuti pole registreeritud ühtegi ise ehitatud lennukit. 15-aastane noormees ei saa oma nimele lennukit registreerida, selleks tuleb kasutada isa või venna abi.

HELVE LAASIK

blog comments powered by Disqus