Viljandi Kultuuriakadeemia viimasel kursusel tudeeriv Eha Niglas võttis laagri korraldamise ja läbiviimise ka seekord enda peale ning kutsus enda kõrvale lapsi õpetama taas kaks kultuuriakadeemia päevase osakonna tudengit. Tarmo Noormaa oli Jõgeva laste hulgas juba teist korda järjest, lisaks temale oli laagrisse õnnestunud meelitada ka viiulieriala üliõpilane Marju Varblane. Põltsamaa muusikakooli lastega oli kaasas akordioniõpetaja Helle Mõts.
Mängurõõm on nakatav
Nagu esimeselgi korral, oli laager mõeldud akordioni-, viiuli- ja puupuhkpilli eriala õpilastele. Kellele asi juba esimesest laagrist tuttav, need teadsid, mida oodata. Teistele oli asi uudne ja huvitav. On ju seni harjutud noodist mängimisega. Koos olla ja mälu järgi musitseerida on aga enamikule täiesti eriline kogemus. Seepärast oli igapäevaraamidest väljatulemine põnev kõigile.
Pillimängu vahepeal tehti laulumänge ja tantsiti vanu eesti tantse. Need polnud kaugeltki aeglase tammumise moodi, nagu eestlaste tantsude kohta arvatud on, vaid nii lustakad ja kaasakiskuvad, et kui esimesel päeval ärgitasid tantsima õpetajad, siis teisel päeval avaldasid juba lapsed ise soovi tantsida.
Mängurõõm nakatas laagris kõiki ja nii tehti muusikat hiliste tundideni välja. Mängiti mitmes rühmas – eraldi need, kes rohkem ja kes vähem õppinud, väiksematel lihtsamad viisid jne. Hommikul äratati laager üles torupillimänguga.
Edaspidi kaks korda õppeaastas
Muusikakooli direktori kohusetäitja Kersti Varraku sõnul on pärimusmuusika laagri olulisim eesmärk pakkuda lastele erinevaid musitseerimisvõimalusi. Nii võidakse oma pillimänguoskusele leida mitu rakendust.
“Vähemalt Viljandi folki oskavad need lapsed teise pilguga kindlasti kuulata,” leiab õpetaja Eha Niglas. Pärimusmuusika õpetamine on Viljandi Kultuuriakadeemias võrdlemisi uus ala. Seepärast on arvata, et õpetuski hakkab edaspidi rohkem hoogu võtma, sedamööda, kuidas selle eriala lõpetanuid üle Eesti laiali läheb. Tänavu on lõpetamas teine lend pärimusmuusikuid.
Pärimusmuusikat lausa rangete reeglite järgi õpetada ilmselt ei saagi. Eha Niglas teab kinnitada, et kaasategemine on küll täiesti õpitav. Ainult et õpetades pead olema asjast ise vaimustunud, selle muusika sees ennast hästi tundma. See aga, kes kord rahvamuusika pisiku endale külge saab, ei pidavat sellest enam eriti lahti saamagi.
Võimalust igapäevaste muusikaõpingute sekka rahvamuusikat teha tahetakse koolis pakkuda edaspidi kahel korral õppeaastas ? kevadel ja sügisel.
VAIKE KÄOSAAR
