Juhtkiri: 30 aastat laevakatastroofist

Estonia laevahukk oli suurõnnetus, mille osas pole tänini täit selgust. Kas laeva hukutas halb ilm ning laeva meresõiduks mittekõlbulikkus või oli hoopis midagi muud põhjuseks, miks teekond Tallinnast Stockholmisse 1994. aastal ööl vastu 28. septembrit keset Läänemerd katkes? Keegi ei suuda tänini uskuda, et üsnagi tänapäevane reisilaev, mis välimuselt ei erine kuigi palju praegusest Tallinna-Stockholmi liinil liiklevast reisiparvlaevast, ühtäkki lihtsalt põhja läheb. Ilm oli tormine ja lained merel kõrged, kuid tormiseid ilmu on Läänemerel olnud aastast aastasse. Torme, suuremaidki kui hukuööl, oli enne Estonia põhja minekut ja neid tuleb veel ja veel. See aga ei tähenda, et laevad peaksid tormi tõttu põhja minema.
See, et laevahukk puudutas lähedalt Jõgevamaad ja Põltsamaad, on vahepealsetel aastatel ilmselt isegi ununema kippunud. Ilmselt võib nii mõnigi seista küsimuse ees, miks on Põltsamaal Vabadussõja mälestussamba vastas oleval ankru kõrvale asetatud graniittahvlil rootslaste nimed – mis seob neid Põltsamaaga? Ilmselt tuleb mõnele ka üllatusena, et 1990. aastate algul veeti Rootsist Eestisse ohtralt humanitaarabi.
Tänasest lehest saab lugeda, et Põltsamaal olid tihedad suhted Rootsis asuva sõpruslinnaga ning paraku üks siia humanitaarabi toonud veok läks Estoniaga tagasiteel Rootsi põhja. See on vaid üks traagiline lugu toonasest laevahukust.