Eile möödus Anna Haava sünnist 140 aastat. Haavakivi külas, nelja kilomeetri kaugusel Anna Haava nimelisest Pala koolist põles kirjaniku sünnikodu asemel mälestuskivi ees küünal. Kui iga aasta 15. oktoobri paiku peetakse koolis kodukandi kirjaniku sünniaastapäeva tähistamiseks kirjandushommikut, siis tänavu valmistuti selleks erilise hoolega. Õhtune kontsert-aktus Pala kultuurimajas seisis veel ees, mille tarvis Leili Lind oli koostanud päevakohase kava ning koos Tiina Eresega kokku pannud luulevihiku “Üht laulu sulŽ tahaksin laulda…”, mis seal esitlemiseks oli kavandatud.
Hakka või ise luuletajaks
Pala kool kannab Anna Haava nime juba 1958. aastast alates. Sellepärast on alati tähtsaks peetud kõike Anna Haavaga seonduvat, et siin koolis käinud teaksid omakandist pärit tuntuimat inimest ning tema kaudu suudaksid ka ise kodukanti rohkem väärtustada ja kaunina näha.Kui omaloominguvõistlust on Anna Haava sünniaastapäeval korraldatud igal aastal, siis tänavuse tähtpäeva auks oli lisaks sellele kavandatud veel mõndagi muud huvitavat. Nimelt valis iga laps alates teisest klassist ette kandmiseks mõne Anna Haava luuletuse ning kellel etlemine kõige paremini välja tuli, see sai esineda pidulikul kirjandushommikul.
Septembrikuus aga kuulutati koos joonistusõpetajaga välja ka Anna Haava luuletuste illustreerimise võistlus. Et Haava luulet on üldse vähe illustreeritud, oli väga huvitav näha, milliseid mõtteid need luuletused lastes tekitanud olid ning kuidas seda edasi anda oli suudetud. Omanäolisemad pandi välja ka kultuurimajja.
Üks eriline ettevõtmine oli kahtlemata positiivsete mõtete kogumise päev. Idee pakkus välja keemiaõpetaja Helgi Vaga. Sellel päeval läksid koolimajast teele erinevad grupid – üks valla kauneid kodusid vaatama, teine karupesa otsima, kolmas fotoaparaatidega jäädvustamisväärset uurima, neljas kirjanduslikule retkele. Kaasa läksid need, kes soovisid ning eesmärgiks oli õppida nägema koduümbruse ilu ning seda ka siis sõnadesse panna, joonistada või fotole jäädvustada.
Nelja tunni pikkuse kirjandusliku käigu tegi Leili Linnu juhatusel koos õpilastega kaasa ka kooli direktor Malle Weinrauch, kes tunnistas, et selle põhjal, kuidas kolleeg oskas kõnelda kas siis kuluheinast või lihtsast põõsast ja mismoodi ta seltskonna vaikust kuulama pani, võiks kasvõi ise luuletajaks hakata. Leili Lind kostis selle peale, et temal on alati olnud komme lastega looduses kolada. “Siin metsade vahel kohe muutubki inimene luuleliseks,” arvas ta.
Sünniaastapäeval paistab alati päike
Anna Haava luuletused on eripärased, mis pole kindlasti väiksematele lastele suunatud. Ei ole neid ka nooremate klasside programmis, välja arvatud natuke üheksandas klassis. Seepärast ongi Pala koolis püütud vastavalt laste vanusele ja fantaasiale seostada kirjanikku kodupaigaarmastusega. Seekordsel juubeliaastal kõneldi kõige enam Haavakivist ja elati mälestustes, et väiksemadki lapsed võiksid saada aimu oma juurtest ning sellest, mismoodi siinkandis võidi elada 140 aasta eest, mil Anna Haava sündis.
Eilsel kirjandushommikul oli võimalus esimest korda kuulata katkendeid kirjandusmuuseumist pärit käsikirjast, mis pole kunagi trükis ilmuda jõudnud. Käsikirja kuuesajal leheküljel on Anna Haava kirjutanud oma lapsepõlve lugu. Selle eessõna lõpus on poetess öelnud, et kodumajast on jäänud vaid mälestused, mida ainult päike on kuldama jäänud. Pala koolipere on tähele pannud, et iga aasta 15. oktoobril ongi olnud päikesepaisteline ilm. Nii oli see ka eile.
VAIKE KÄOSAAR
