Pühapäeva pärastlõunal sai tänavune pikk, kuum ja kuivapoolne suvi oma astronoomilise lõpu. Ja justkui kellegi jälgiva pilgu all pöördus loodus täpselt sama päeva numbri sees ka sügiseks. Sest pühapäeva hommik tervitas Jõgeva ümbruses vaid kahe soojakraadi ja jäätunud autoklaasidega. Esimene meeldetuletus, et kaunis suvi saabki ükskord otsa.
Kindlasti pakkus juba tegelikult maikuuga alanud suvi paljudele meeldejäävaid hetki ja elamusi. Kõik, kes tahtsid nendest osa saada, seda ka said. Millest veel võiks Eestimaa suves unistada, kui päikselisest ilmast, sest üle poole aastast elame ikka pimedusega kahasse. Seepärast on iga päev päikesega boonuseks, millega sügis-talvisele kaamosele vastu minna.
Nii tänavuse kui ka paari eelnenud suve puhul ei saa enam kasutada harjumuspärast väljendit, et „ma olin sel päeval tööl kui suvi oli“ või iseloomustada kogu suve sõnadega „stabiilselt kehv suusailm“.
Ilusal suvel oli kindlasti võime olla ka omamoodi pingete maandajaks. Seda olukorras, kus negatiivsed uudised lähedalt ja kaugelt, uksest ja aknast igapäevaselt sisse trügivad ja aina uute ja uute sõnumite ning ebameeldivate uudistega meile kuklasse hingavad. Suvi andis oma valgusega kõigele, mis meid tumedates toonides ümbritsevad, helgemad toonid. Ka siis, kui sellest võib-olla arugi ei saada.
Suvele tagasi vaadates tuleb kinnitada, et oli nii soojust kui päikest ja kõik see annab usku loota, et korralikule suvele järgneb ka korralik talv. Viimased paar aastat on seda kinnitanud.
