Kalle Bruusi kalandustalu pakub Saadjärve ääres eelkõige linnameestele soodsat võimalust kala püüda, ööbida ning paadiga järvel lõbusõitu teha. Järveääre talus on olemas tiik, kust karpkala püüda ning kaheksa magamiskohaga ja mõnusa kaminaruumiga saun.
Kalataluga on nagu teistegi Eesti turismitaludega – hooaeg kestab mõned kuud ja kui sügiseti jätkub veel nädalavahetuseks kliente, siis talvel vaid üheks nädalalõpuks kuus. Kalahuvilised käivad Saadjärvel paari-kolme kaupa ja tahavad peremehe sõnul pea alati, et neid paadiga järvele viiakse.
Enamasti püüavad külalised kala spinninguga, samuti on palju allveepüüdjaid. Saadjärve selge vesi on viimaste jaoks väga hea, samuti on järv piisavalt sügav ? kuni 25 meetrit. Viimasel ajal on paljud kalamehed tahtnud ka põhjaõngedega Saadjärvest kala püüda, kuid seadus seda paraku harrastuskaluritel enne järgmise aasta 1. jaanuari ei võimalda.
Ainult kutselise kaluri amet ei toida
Kalle Bruus kinnitas, et ainult kutselise kalurina ta küll Saadjärve ääres ära ei elaks, turismitalu aitab perel ikkagi toime tulla.
Bruus on kaluri ametit pidanud juba neliteist aastat, kõigepealt käis koos omaaegse Kaarepere Metsakatsejaama kaluri Enn Veri käe all Kaiavere järvel harjutamas, seejärel avanes võimalus metsakatsejaama kaluribrigaadi koosseisus kutseliseks kaluriks hakata.
Kuigi oskusi oli algul napilt, oli kaluri elu lihtsam, sest angerjat oli järves rohkem. Nüüd on seda üsna väheks jäänud, olgugi, et kalurid lasid 2000. aastal Saadjärve 15 000 krooni eest 5000 angerjamaimu, keskkonnaministeerium on keskkonnainvesteeringute keskuse kalanduse programmi toel kolme aasta jooksul lasknud sadade tuhandete eest igal aastal samuti järve kümneid tuhandeid angerjamaime.
Lisaks angerjale püüavad kalurid Saadjärvest veel ahvenat, särge, haugi, linaskit, siiga ja isegi rääbist.
Viimast arvatakse Saadjärves isegi rohkem olevat kui Peipsis. Kalle Bruus teadis rääkida, et möödunud aastal peeti Peipsi ääres rääbisepidugi Saadjärvest pärit rääbistega. Mis Saadjärve rääbiste maitsesse puutub, siis Peipsi omad pidid paremad olema. “Siseveekogudes kipub ikka see va mudamaitse juurde,” nentis Bruus.
Kutselisi kalureid on järvel viis, peale nende tegutsevad aga piiratud püügiõigusega kalurid.
Röövpüüdjad võtavad matti
Saadjärvel nagu teistelgi siseveekogudel käib lisaks kalameestele veel igasuguseid kummalisi “sportlasi”, kes kalu ja võrke lõhuvad.
Varem oli Saadjärv oma selge veega lausa allveeküttide meka, aga nüüd on neid vähemaks jäänud. Kõige rohkem teevad kaluritel hinge täis kobakäpad, kes poolikud ja suisa puruks lastud kalad järve peale hulpima jätavad.
Palju on Bruusil ka võrke lõhutud. Koguni nii hulle aegu on üle elatud, et kolm nädalat järjest oli poeg igal öösel paadiga järvel, et võrgud terved püsiksid.
Kalur alamõõdulisi kalapoegi ei püüa, viskab need tagasi, kuid leidub neidki, kes kõik, mis liigub, kaasa krabavad.
Kas kõik praegused piiratud püügiloa omanikud ikka ainult oma tarbeks kala püüavad, seda on üsna raske uskuda. Takistada ei ole kutselistel kaluritel neid aga kuidagi võimalik.
HELVE LAASIK
