Lähisuhtevägivalla all võib käsitelda ka vanema väära käitumist lapse suhtes, kuid kõige sagedamini on ohvriks naine ja vägivallatsejaks mees. On leitud, et ka mehed kannatavad lähisuhtevägivalla all. Nende puhul on vägivaldseks pooleks enamasti teine meessoost pereliige. Kui vägivallatsejaks osutub naine, siis kasutab ta peamiselt verbaalseid väärkohtlemise meetodeid. Mees- ja naissoost ohvrite suhe on umbes üks kümnele. 2001. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbi viidud uuring näitas, et ühe aasta jooksul oli viiendik täiskasvanud naistest langenud vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks. Seega oli Eestis kogenud vägivalda umbes 112 000 naist .
Kaks kolmandikku kõigist naiste vastu suunatud vägivalla juhtumistest oli toime pandud naise kodus ning enamasti oli väärkohtlejaks naise abikaasa või elukaaslane. Rääkisime Jõgeva naiste tugirühma vedaja Kadri Sooga, milles väljendub vägivald lähisuhtes ja kuidas peaks käituma selle all kannatav naine.
Vägivad ja tülitsemine on erinevad asjad
Vägivald pole sama, mis tülitsemine. Vägivald ei ole kahe inimese võrdne riid, vaid see on mehe domineerimine naise üle, naise peksmine, ähvardamine, terroriseerimine ja alandamine. Vägivald on võimu kasutamine, mille puhul üks dikteerib teisele, kuidas tuleb elada, olla ja suhelda. Vägivald võib alata ilma eelneva tülitsemiseta, kuid vägivallatseja võib ka tahtlikult enne tekitada tüli, et õigustada vägivalla kasutamist ja sundida ohvrit tundma end süüdi ning kandma vägivalla ees vastutust.
Vaimse vägivalla all mõistetakse näiteks sõimamist, alandamist, süüdistamist, ähvardamist ja hirmutamist. Kuid vaimne vägivald on ka ohvri tunnete, arvamuste ja soovide ignoreerimine. Vaimne vägivald on ka kõige levinum vägivalla liik lähisuhtes.
Tavaliselt ei esine füüsiline vägivald paarisuhtes kohe, vaid sellele eelneb vaimse vägivalla periood. Mõne suurema tüli või pingesituatsiooni käigus võib mees kaotada kontrolli ning naist lüüa.
Pärast sellist intsidenti palub mees tavaliselt naise käest siiralt andeks ja lubab, et seda enam kunagi ei juhtu, kuid paraku on elu näidanud, et üks kord juba naist löönud mees kaldub seda tegema ka edaspidi.
Sageli hakkavad naised abi otsima alles siis, kui vaimse terroriga kaasneb ka füüsiline vägivald või on tulnud ette isegi vägistamisi ning nende vägivaldne suhe on kestnud aastaid. Naised on selleks ajaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnatud.
Naistele suunatud vägivalla kohta levib palju müüte
Ühiskonnas üldlevinud müüdid naistele suunatud vägivalla kohta on tekkinud väheste teadmiste tõttu. Lünki teadmistes täidetakse müütiliste arusaamadega. Sellised väärarusaamad aga säilitavad ja toetavad vägivalda ning annavad vägivalla kasutamisele õigustuse.
Kõige levinud väärarusaam on, et naine ise põhjustab oma käitumisega vägivalla. Selle arvamuse järgi provotseerib naine meest vägivaldselt käituma oma pideva torisemise, vastuhakkamise, märkuste tegemise, kurtmise ja nõudmistega. Niiviisi nähakse naist süüdlasena toimunud vägivallas, meest aga kui naise ohvrit ja vägivalla eest justkui mittevastutavat isikut.
Teine enamlevinud müüt on, et vägivalda esineb ainult asotsiaalsetes peredes ehk teisisõnu normaalsed mehed ei ole vägivaldsed ja normaalsed naised ei lase ennast peksta. Tegelikkuses on ka täiesti normaalsete, edukate ja haritud meeste hulgas vägivaldseid ning vägivalla all kannatavad naised pole sugugi psüühilise hälbega või asotsiaalsed. Vägivaldseid suhteid on olnud ka väga tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelaste peredes.
Meeste vägivaldset käitumist on seletatud ka nende raske lapsepõlvega. Samas pole kõik vägivaldsed mehed pärit vägivaldsest kodust. Vägivaldse peremudeli kogemine lapsepõlves ei anna mehele õigust käituda oma naise ja lastega samamoodi. Täiskasvanud inimene on oma käitumise ja valikute eest täielikult vastutav.
Arvatakse veel, et naine saab vägivalda ära hoida sellega, kui muudab ennast, püüab olla parem abikaasa ja hoolitseb oma mehe eest rohkem, siis muutub ka mees. Tegelikkuses pole mehe vägivaldse käitumise põhjus naises, ükskõik, mida naine ka teeb või kuidas käitub.
Naised kannatavad vägivalda vaikides
Põhjusi, miks naine ei pöördu kuhugi abi saamiseks või ei teavita peres toimuvast vägivallast, on mitu. Eelkõige takistab teavitamast suur hirmu- ja häbitunne. Naisel on häbi kõige sellepärast, mis kodus tema ja mehe vahel toimub, tal on häbi minna ja lihtsalt öelda, et tema mees peksab teda. Naine kardab, et teda ei mõisteta, ei usuta või hakatakse teda toimunus süüdistama.
Ühiskonnas levinud arusaama järgi on kõik, mis pereringis toimub, pere siseasi ja sellest väljaspool ei räägita. Pereliikmed peavad ise oma probleemidega hakkama saama.
Naist takistab abi otsimast ka hirm mehe ees. Naine kardab, et kui mees saab teavitamisest või abipalumisest teada, siis muutub ta veelgi vägivaldasemaks.
Tihti pole vägivalla ohver teadlik erinevatest abisaamise võimalustest või on tal oma teadmatuse tõttu tekkinud eelarvamused teatud abiinstantside suhtes. On täiesti mõistetav, et inimene, kellel pole kunagi politseiga kokkupuuteid olnud, ei tea täpselt, kuidas politseisse pöörduda, kuidas seal käituda ning millist abi ta politseilt võib saada.
Naised elavad vägivaldse mehega koos sellepärast, et nad sõltuvad sageli mehest materiaalselt. Naisel ei ole lihtne üksi väikeste lastega hakkama saada, pealegi tuleb tal otsida ka uus elamispind, sest enamasti keeldub vägivaldne mees kodust lahkuma.
Naine tunneb suurt hirmu kodust lahkumise ees, sest vägivaldne mees oskab hästi manipuleerida naise tunnetega ja lapsi ära kasutada, hoidmaks naist enda juures. Naised on põhjendanud mehe juurde jäämist ka sellega, et laps vajab isa. Tegelikult tuleks just lapse eluterve arengu nimel selline kooselu lõpetada. Pideva vanematevahelise vaimse ja füüsilise vägivalla pealtnägemine põhjustab lapsele väga tugeva trauma.
Mida teha, kui mees on vägivaldne
*Igal juhul ei tasuks vaikida ja kõike saladuses hoida, sest vägivald ei lõpe iseenesest. Naise vaikimine ja juhtunu väljakannatamine ongi vesi vägivallatseja veskile.
*Kõigepealt tuleb üle saada häbist ja hirmust. Tegelikult peaks häbi ja süüd tundma vägivallatseja.
*Kui mees kodus peksab ja laamendab, siis tuleb kutsuda politsei.
*Kui vägivallaintsidendist on jäänud verevalumeid, marrastusi või raskemaid vigastusi, tuleb minna kindlasti arsti juurde ja lasta kõik vigastused dokumenteerida.
*Arstile tuleb teatada, kes vigastused tekitas. Arstitõend on hiljem heaks tõestusmaterjaliks kohtus. Seejärel tuleb politseisse teha avaldus mehe vägivallategude kohta.
Võimalused abi saamiseks:
*Jõgevamaa Nõustamiskeskuses tegutseb naiste tugirühm, mille eesmärk on pakkuda naistele eelkõige toetust ja mõistmist. Naised saavad kohtuda teiste sarnases olukorras olevate inimestega ning rääkida vabalt oma probleemidest. Samuti on naistel võimalik kohtuda erialaspetsialistidega, saada neilt nõu ja abi. Tugirühma infotelefon on 58 006 316.
*Alati tasub pöörduda ka psühholoogi juurde, kes on olemas ka Jõgevamaa Nõustamiskeskuses.
*Abi ja nõuannete saamiseks võib helistada ka usaldusliinile numbril 126.
Üksteist aastat abielu vägivaldse mehega
Kersti (nimi muudetud – toim.) on 37-aastane naine, kahe lapse ema, kes oli vägivaldse mehega abielus 11 aastat. Nüüd elab naine hoopis teises linnas. Kersti lõpetas vahepeal eksternina ülikooli ja tal on hea töökoht.
Möödunut meenutab naine nii:
?Meie esimesed neli abieluaastat olid üsna õnnelikud, mees töötas ja mina olin kodune, sest sünnitasin väikeste vahedega kaks last. Olin juba enne abiellumist käinud kaks aastat ülikoolis ning tahtsin kooli lõpetada. Alguses oli mees sellega nõus. Üks kord nädalas oli mul õhtune loeng ning mees hoidis lapsi. Ajapikku hakkas ta muutuma järjest rahutumaks ja närvilisemaks, kui ma õhtul koju tulin. Õiendas, et süüa pole ja kodused tööd jäävad lohakile. Püüdsin teha enne lahkumist toidu valmis, kuid sellest polnud ka kasu. Ülikooli ma igatahes siis ei lõpetanud, kodurahu nimel võtsin dokumendid koolist välja.
Kui noorem laps sai kolmeaastaseks, läksin tööle. Mees tahtis kogu aeg teada, kus ma käin, kellega, miks. Ükskord jäin töölt tulemisega veidi hiljaks, kolleegil oli sünnipäev. Siis sõimas mees mind terve õhtu, et kellega ma käin ja abielu rikun.
Ta lõi mind esimest korda seitsmendal abieluaastal. Mees oli kaotanud töö ning käis nädalavahetustel sõpradega joomas. Mees tuli öösel koju ning oli silmnähtavalt purjus. Esialgu ta lihtsalt õiendas tühja-tähja kallal, püüdis tüli norida. Ma ei teinud aga sellest välja. Siis ta vihastas ja tõmbas hooga mul teki pealt ära, nii et ma oli sunnitud üles tulema. Ta pigistas mu käsivarsi nii kõvasti, et mul oli valus ja lõi mind mitu korda vastu nägu ning kaela.
Ükskord tulin töölt koju. Mees seisis vihasena vastas. Tal oli raha otsa saanud ning ta oli pool elamist pahupidi keeranud. Teadsin, et ta käib laste hoiupõrsast raha näppamas, olin viinud laste raha töö juurde. Mees räuskas, et andku ma raha tagasi. Mul oli kotis ainult 25 krooni, kuid tema nõudis rohkem. Siis tuli ta mulle kallale.
Pärast seda, kui ta oli mind peksnud nii, et ma ei saanud nädal aega õieti voodistki välja, otsustasin: nüüd aitab. Ühel päeval, kui teda kodus ei olnud, pakkisin asjad, võtsin lapsed ja läksin oma õe juurde. Õde teadis minu loost. Ta oli ammu öelnud: tule ära. Mina ikka lootsin, et äkki kõik muutub. Mees sai muidugi teada, kus ma olen. Helistas pidevalt või käis ukse taga, püüdsin temaga mitte suhelda ja väljas käisin alati kellegagi koos.”
EVA KLAAS
