Hea aeg sündmuseks

Sündmuse, koolituse, seminari või ümarlaua korraldamiseks ei ole ideaalset aega. Kui päev õnnestub enam-vähem sobiv leida, siis ürituse kellaaeg on paras peamurdmine. Kui valida toimumispäevaks esmaspäev, pole veel töönädalasse sisse elanud, reedel aga juba kibeleks nädalalõppu veetema, siingi pole lihtne sobivat leida.
Millal alustada? Kell 10 või hoopis kell 17? Kui rahvakultuuri hoidjad ja kultuuri panustajaid oodati seminarile kella 10-ks tööpäeval, siis sobis see ilmselt kõige paremini neile, kelle igapäevatöö ongi kultuuritöö ja koosolek käib tööaja sisse. Aga panustajad võivad olla ka teiste eluvaldkondade inimesed. Nemad siis ei saagi osaleda, sest põhitöölt ei saa ära tulla? Kui aeg mulle täna ei sobi, siis kas ma teine kord enam tahangi osaleda?
Tuleme siis kokku hoopis kell 17. Tööpäeva lõpp, kuid kes see enam viitsib. Pea on paks ja väsimus kipub tulema. Jälle pole hea aeg. Kogukondade koosviibimised Jõgeva vallas on olnud pärast tööpäeva, kuid siingi pole osalejate arv alati suur. Näiteks viimatine, Jõgeva kultuurikeskuses toimunud koosolemine, oli napi osalejate arvuga. Mängu tuli vist kolmas tegur – aastaaeg. Suve lõpu viimastel sumedatel õhtutel tahaks pigem oma asjadega tegeleda, kui kultuurimajas nõu pidada.
Eestlane armastab arvata, aga seda mitte avalikel koosolekutel, vaid pigem anonüümselt ja kuskil sotsiaalkanalis. Sest silmast silma ei taha ju keegi see n-ö halb inimene olla. Seepärast ongi meie koosolekud rahvavaesed, kuigi asjadest eri arvamusel olevaid inimesi on sadade kaupa.
Nüüd tekib küsimus – millal on hea aeg? Ilmselt veebikoosolekutest ei taha enam keegi midagi teada, see jääb äärmiseks hädaabinõuks. Nii nagu pole olemas ideaalset maailma, pole olemas ka sündmuse jaoks ideaalset aega. Kerge pole kellelgi, ei korraldajatel, ei osalejatel.