Kui hiljuti hakati ühtäkki rääkima, et Eesti või on poodidest otsa lõppemas, siis tekitas see mõistagi taaskord rahva hulgas paanika. Eesti inimene justkui ongi harjunud sellega, et üks kriis järgneb teisele ning kui teatatakse, et mingi toode lõppeb poodides otsa, siis tormab rahvas pikemalt kaalumata varusid täiendama. Küll on tormatud poodi soola või äädikat ostma, küll tualettpaberirulle kokku kahmama. Põhjus ikka see, et meedias ilmuvad pildid tühjadest lettidest, mis tekitavad hirmu, et soovitud toode võib kaduda.
Ühest küljest on või otsa lõppemine teoreetiliselt võimalik, juhul kui piimatootmine väheneks ning uut toorpiima ei saadaks farmidest enam nii palju kätte kui vaja. Samas on aga Eesti farmides piimatootmine jätkunud ja kuigi vahepealsed kriisid (meenutame madalat piima kokkuostuhinda ja osade väiketootjate pankrotistumist) pole oma mõju avaldamata jätnud, pole Eesti talunik siiski püssi põõsasse visanud ega kavatse loomapidamist lõpetada.
Eesti piimatööstuse heast käekäigust räägib kasvõi see, et Valio Eesti avas neil päevil uue kohukeseliini. Kui ettevõte investeerib uue liini avamisse, siis räägib see sellest, et tegevus on kasumlik ja tasub toota – nii Eesti turule kui ka ekspordiks.
Niinimetatud võikriisi õppetund on see, et Eesti, justkui laev merel, on ilmselgelt mõjutatud erinevatest faktoritest – üheks on kasvõi see, et näiteks Hiinas on suurenenud piimakoore tarbimine viimase viie aasta jooksul 5,6 protsenti.
Kuna seal on suur rahvaarv, siis on ilmselt sealsetel trendidel ülemaailmne mõju. Jõudes ühel hetkel otsaga ka Eestisse.
30.08.2024
blog comments powered by Disqus