Teadsime, et Norra allikad on viimasel aastal väga populaarne matkasihtkoht. Olime kuulnud, et hiljuti käisid allikaid imetlemas näiteks Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetajad.
Matkapäeva hommik optimismi ei süstinud. Targemad olid lisaks jalgrattale kodust kaasa võtnud kummikud ja kindad. Mida lähemale väljasõidutund jõudis, seda rohkem poetas end pilve varjust välja päike.
Lohutasime end sellega, et küllap on meil kõikidel kirikumaks kenasti makstud ja sellepärast on kõigevägevamaga läbisaamine hea. Ilm näitas meile aina paremat palet. Nii et osa reisiseltskonnast otsustas kindad toimetusse jätta. Õigesti tegid.
Alustame Norra mõisast. Enamik meie reisiseltskonnast polnud seal varem käinud. Mõis on Norras olnud juba 15. sajandil ? saksakeelse nimega Kaltenborn ehk külmaläte.
Oma praeguse nime on mõis saanud omanikelt Knorringutelt. Klassitsistliku peahoone laskis 1792. aastal ehitada G.J. Knorring. Pargi tegi eriliseks kanalite süsteem, kus peakanalist hargnesid kahele poole väiksemad kanalid. Saari kaunistasid sillad ja paviljonid.
Norra mõis müügis
Norra mõisa ostis 1995.aastal ära eraisik, kes soovis sinna endale kodu rajada. Häärber on saanud uue katuse ja on väljastpoolt korda tehtud. Mõisa lähedal mesilasi pidav mees aga ütles toimetuserahvale, et mõis on müügis. Reedel kinnitas seda infot Koeru vald. Milline kinnisvarafirma mõisa müüb, ei osanud valla ametnik öelda.
Pühapäeval aga oli saates “Kes tahab saada miljonäriks” küsimus, millises maakonnas asub Norra mõis. Seni tublilt vastanud Toila mees jäi selle vastusega üsna kimpu ja pidi laskma pooled vastustest eemaldada. Ta valis lõpuks Viljandi- ja Järvamaa vahel. Õigesti valis.
1936. aastal oli Norra allikas veeanniga 360 liitrit ehk 36 ämbrit sekundis Eesti suurim. 1972. aasta maaparandustööde järel jäid allikad väga veevaeseiks. 1999. aastal puhastati 0,6 hektari suurune allikajärve põhi setetest ja kindlustati kaldad. Läbi selge vee on hästi näha lohud paepõrandas, kust vesi välja uhkab.
Norra külas elab alaliselt üks kahest Endla loodukaitsealale jäävast perest. Ida Jürgenil ja Arno Sandril käisime mullu sügisel külas, nagu ka üle Punaraba Norra külast loodesse jääval Koidu-Ellavere külas elaval Ellen Meosel. Et me seekord pererahvaga kohtumist kokku pole leppinud, sõidame edasi järgmiste allikate poole.
Norra mõisast teele asudes teemegi esimese peatuse Oostriku allikate juures. Endla looduskaitseala lääneosas on 11 allikate rühma ligi 40 allikaga, nende hulgas Eesti sügavaim, 4,8 meetrine Sopa allikas ja Eesti ühed veerikkaimad Oostriku allikad.
Oostriku allikad avanevad kolme lehterja tõusuallikana, mille sügavus ulatub kahe meetrini. Oostriku Suurallika vooluhulk ulatub suvelgi üle 130 liitri sekundis. Veetemperatuur püsib allikates alati plussis, nii et ka talvel on allikaojad jäävabad. Võtame puhast allikavett topsidesse ja naudime seda väikeste sõõmudega. No on ikka suur vahe tavalise kraaniveega võrreldes.
Teisel pool teed uudistame Valtri kaevu. Legend räägib, et saarlane Valter sattunud Jõeküla tee ääres kraavi kaevates veesoonele. Tugev veejuga pursanud puulatvade kõrguseni, ujutanud üle ümberkaudsed heinamaad ja uputanud kraavihalli. Kohin kostnud Norra mõisani, kust käsutatud teomehed kaheteistkümne paari härgadega veevoolu pidurdamiseks kive vedama. Allika vooluhulk on küll aastatega vähenenud, ajuti väljavool isegi peatub.
Sopa allika juurde tuleb vaateplatvorm
Sopa allika juurde minnes tuleb jalgrattad tee äärde jätta, edasi läheme jalgsi, sest maapind on üsna pehme.
Endla looduskaitseala spetsialistilt Katrin Möllitsalt kuuleme järgmisel päeval, et Sopa allika juurde tuleb järgmisel aastal vaateplatvorm. ?Õrn sootaimestik ja turbapinnas ei talu ülemäärast tallamist. Kahjuks on Sopa allika ümbrus juba lohku vajunud,? selgitas ta. Laudteed ja piirded ning platvormid on kaunite paikade neitsilikkuse hävitajad, kuid teisiti pole võimalik loodust kulumise eest kaitsta.
Hea ligipääs allikatealale, allikatõuse tähistavad viidad ning kaardid ja muu teabematerjal on karuteene osutanud. Meil ei õnnestunud küll ühtegi kahekorruselist reisibussi Jõeküla teel näha, kuid suvel pidid need kohalike kinnitusel tavalised olema isegi argipäeviti, nädalavahetustest rääkimata. Nii juhtubki, et armastame oma kaitsealad surnuks.
Naudime kaunist Sopa allikat ja osa reisiseltskonnast hakkab juba tee poole tagasi jalutama. Nad ei näe, kui ilus metsisekukk üsna lähedal lendu otsustab tõusta. Mõlemad fotograafid ? Anatoli Makarevits ja Ardi Kivimets ? hilinevad aga sekundi murdosa võrra fotoaparaadi taeva poole tõstmisega ja jäävad ilma kaadrist, mida nad võib-olla enam kunagi elus aparaadi ette ei saa.
Lohutuseks pole meestele mingeid sõnu. Jääb ainult loota, et võib olla kunagi kusagil ehk veel metsisega kohtuvad?
Edasi sõidame purskava allika juurde, kus on ka ilus puhkekoht. Teeme väikese lõkke ja paneme kaasavõetud vorstikesed piknikukohas metallraamile. Et hommikul terve Jõgeva poed läbi kammisime ja kaasavõetavat nn kiirgrilli otsisime, tundub nüüd lausa naljakana. Milleks seda üldse vaja oli, kui siin on kõik olemas?
Teada on, et värske õhk ja füüsiline töö (jalgrattasõit) tekitavad hundiisu. Kaasavõetud toidust seetõttu suurt midagi alles ei jää. Meist jääb maha korrastatud plats ja kustutatud lõke. Sõidame edasi Jõeküla poole, sest kell on juba päris palju. Ja sügisõhtutel, teadagi, läheb varakult pimedaks.
Allikatel käimiseks tuleks aega varuda ja valmis olla pehmeks-poriseks rajaks. Väga suure seltskonnaga pole mõtet selles kandis liikuda, karjakaupa käijaid allikavaim pelgab.
HELVE LAASIK
