Kool on esimesi samme astunud arenguvestluste läbiviimiseks õpilaste ja nende vanematega ning saanud üle tüki aja muretseda uusi näitlikke õppevahendeid. Kuid saates esinenud maakonnalehtede toimetajad tekitasid minus huvi ka mõnede aspektide vastu, mis tavalisse koolitöösse ehk vähem puutuvad.
Projektis ?21. sajandi kool? nähakse olulise osana lapsevanemate suuremat kaasamist koolielu kujundamisel. Praegu käib tõsine poleemika selle üle, kas lapsevanemad peaksid saama kooli hoolekogu kaudu valida kooli juhti ja mõjutada kooli õppekava. Minu arvamus on selline, et tänapäeva ühiskonnas, kus noorte eneseteadvus on kõrge ja koole kimbutab õpetajate vähesus, tuleks väga palju ära teha kooli kasvatuslike ülesannete täitmiseks.
Riigi sekkumine peaks vähenema
Kasvatuslikud eesmärgid ja ideaalid peavad välja kasvama eelkõige kogukonna vaimsusest ja seda saavad kanda koolis ainult lapsevanemad. Seega riigi sekkumine kooliellu ja õppetöösse peaks vähenema. Loodan väga, et kui kooli asjade otsustamisel on rohkem võimu lapsevanematel, tehakse midagi otsustavat ära ka selleks, et paraneks kooli seotus ka nende lapsevanematega, kes oma laste õpingute vastu vähem huvi tunnevad.
Kui nüüd pöörduda tagasi 21. sajandi kooli projekti juurde, siis on oluline, et lapsevanematele antaks ka võimalus valida, millist kooli nad oma lastele tahavad kujundada.
Just selles osas on minu arvates viimasel ajal mitu sammu vastassuunas mindud. Kõigepealt on valitsusel kava võtta koolihooned riigi haldusse. Esmapilgul tundub see mõte hea olevat, sest nii saab paremini remonti kavandada ja tsentraliseeritud haldamine on ju ka odavam. Tegelikkuses aga vähendab selline kava lapsevanemate sõnaõigust kooli asjade otsustamisel. Praeguses olukorras, kus koolihooned on munitsipaalomandis, saavad lapsevanemad nende haldamisega seonduvat mõjutada ka kohaliku omavalitsuse kaudu.
Tuntav osa iga linna või valla elanikest on seotud nii või teisiti kooli eluga. Nii saavad mõjutada lapsevanemad kooli eluks kõige vajalikumate objektide remonti, koolide jätkusuutlikkust kohtades, kus kool on ka kohalikuks kultuurikeskuseks, samuti huvitegevuseks vajalike ruumide rendihindu.
Kui raha saab kõige tähtsamaks
Kool ei ole ainult õppimise koht, vaid haridus on osa kultuurist ja seega on mõlema arenguks väga oluline, et säiliks nendevaheline tihe seos. Kui koolimajad lähevad riigi kätte, hakkab eksistentsi määrama raha, kaob võimalus teha koolis ruumide eest renti maksmata lastelaagreid. Ilmselt hakkavad ka kõik ringid ruumide kasutamise eest raha maksma.
Kui anda võim hariduses lapsevanematele, tuleks neile anda ka võimalus valida, milliseks peaks kujunema kool, kus õpib nende laps.
Nii palju, kui on erinevaid lapsi, on ka vanematel erinevaid soove. Seega peaks haridussüsteem andma eluõigust väga paljude erinevatele koolidele: väikestele maakoolidele, eliitkoolidele, kus õpetatakse kõrgtasemel võõrkeeli, koolidele, kus on võetud sihiks nõrkade õpilaste järeleaitamine, stainerkoolidele jne.
Lapsevanem tahab oma lapsele valida parimat õpikeskkonda ja alles siis, kui ta näeb, et teda mõistetakse, tahab ta aktiivselt koolielus kaasa lüüa.
Kahjuks kavatseb riik minna kooli võimaluste mitmekesistamise suhtes vastupidises suunas. Juba mõnda aega on räägitud lisaks pearahale antavast baasrahast, mis pidi olema kasulik väikekoolidele. Tegelikult saavad seda raha ainult koolid, kus õpib üle kuuekümne õpilase. Seega hakkab suurem osa väikekoole võrreldes teistega veelgi vähem raha saama. On selge, et enamik koole, mille tasku pihta selline rahastamise süsteem käima hakkab, on just algkoolid ja põhikoolid. Seega väheneb just see võrgustik, mis peaks hea seisma eesti rahva üldise harituse eest.
Vastukaaluks väikeste koolide sulgemisele on räägitud linnakoolide kõrgest hariduspotentsiaalist. Tõsi, linnakoolid saavad osta nüüdisaegsemat õppematerjali, kuid samas ei suuda suured koolid toetada õpilasi, kes ei ole koolis edukad ning nende laste vanemad ei taha kooli juhtimisel kaasa rääkida, sest nende laste aitamiseks ei ole suudetud midagi ära teha.
Kui minu käest küsitaks, mis on ühist nendel lastel, kes koolis korda rikuvad, teisi kiusavad või üldse koolis ei käi, siis ma ütleksin, et kultuuriline ühekülgsus ja lugupidamatu suhtumine oma vanematesse. Need lapsed on massikultuuri lapsed ja nad ei pea lugu perekonna traditsioonidest. Kui laps elab oma kujunemise ajal lahus oma pere ja kogukonna kultuurist, peab ta tuge otsima mujalt ja hiljem ei ole temast enam traditsioonide edasikandjat. Inimene ilma traditsioonita on aga koduta ja rahvuseta.
Indiaanlaste õppetund
Ameerika indiaanlaste kogemus näitab, et kõige kohutavam, mida valged mehed nende kultuuri hävitamisel tegid, oli see, et nad võtsid nende lapsed ja panid internaatkooli. Lapsed toodi ära pere traditsioonide keskelt, ei arendatud laste individuaalsust ja ei lastud neid osaleda oma kultuuri loomisel. Tulemuseks oli, et vanemate juurde tagasi pöördunud noored ei tundnud ennast enam kindlana oma rahva seas ja ei usaldanud enam oma vanemaid. See oli ka põhjuseks, miks enamik indiaani perekondi möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel ei leidnud tööd ja paljudel meestel oli probleeme alkoholiga.
Indiaanlased on oma õppetunni saanud ja tänu tõhusale kogukonnatööle on nende rahvuslik olukord paranemas. Eestlasi on tihti indiaanlastega võrreldud. See ei ole põhjustatud pelgalt meie väikesest rahvaarvust. Selle tegelik tagamaa on meie kultuuri pärinemine rahvatraditsioonist. Kõik selle, mida peame eesti kõrgeks kultuuripotentsiaaliks ja innovaatiliseks teaduseks, võlgneme lihtsatele eesti külanaistele, kes kasvatavad üles ka kõige keerulisemaid töid oskavad toredad eesti mehed. Eesti rahvas on alati kuulus olnud just nutikate, jonnakate, lihtsate ja tarkade töömeeste poolest. Eesti rahvas säilib, kuni elab küla, kus kasvavad targad, mõistlikud ja hoolsad lapsed. Eesti kultuur saab alguse küla koolitoast. Andkem selle säilitamiseks rohkem sõna lapsevanematele.
ILMAR PAJUMÄGI
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
