Möödunud nädalavahetus oli ahvatlevatest üritustest lausa tiine. Rääbise Sõprade Festival, Supifestival, avatud talude päevad – ei osanudki kohe valida, kuhu minna ja kuhu minemata jätta.
Ilmselt kõige osalejarohkemad olid taas avatud talud. Võimalus uudistada, kuidas maal päriselt elatakse, tõi rahva hordide kaupa linnast maale. Igasse üritusel osalenud tallu voorisid külastajatest pungil masinad. Ilm soosis samuti, kuigi lasi ka vahepeal karastavat taevamärjukest sadada. Aga nii see Eestimaa suvi ju ongi – kord kõrvetab päike, siis müristab äike.
Müts maha korraldajate ees, kõigi ees, kes tahavad ja jaksavad selliste ettevõtmistega end siduda. See on kuudepikkune töö ja plaanide tegemine, sest miski ei tule ju iseenesest. Isegi kohapeal tehtud mahlajoogi pakkumine pole niisama möödaminnes. Liiati veel kodukohvikud, kus kõike suupärast suures valikus saada. Ka loomapidajatel oli vaja pikemalt ette valmistada, et nende nunnukesed ja kariloomad ka pärast külaliste lahkumist endiselt elu ja tervise juures oleksid, sest linnast tulija ei pruugi aduda, et alpakale burgerit suhu toppida ei maksa, hanesid ei sünni kividega nalja viluks pilduda ning talupere magamistoas olev lai voodi pole lastele batuudiks. Ka selliseid asju juhtub ja kui sa pole valmistunud, on tagajärjed kurvad.
Aga ega see õiget tegijat heiduta. Ta ohib mõne päeva ja on valmis järgmise aasta külaliste tulekuks ettevalmistustega alustama.
Seda kummalisem oli kuulda mõne inimese huulilt arvamust, et miks tuleb kuskil mõne asja eest piletiraha maksta. Sellistele tahaks soovitada kord ka ise midagi korraldada. Siis saad aru, miks. Isegi kartul ja porgand ei pista ise kevadel maa seest nina välja, nagu mõni kipub arvama. Äkki peaks just sellest avatud talude päeval kõvema häälega kõnelema, et ei tuleks edaspidi üllatusena.
23.07.2024
blog comments powered by Disqus