Inimese vahekord rannaga ? kas taas hariduse puudujäägi küsimus?

KUKU raadios alustasid läinud laupäeval ärimehed debatti. Nad esitasid üksteisele küsimusi: kas teate ühtki põhjendust, miks randa ei või ehitada? Ühiselt ei leidnud nad mitte ühtegi põhjendust!

Lõpuks konstateerisid nad avalikkuse ees järgmist: 1) seda, et kolmandiku maa osas ei oska riik midagi otsustada (kelle omandisse see anda), ei saa enam kaua kannatada; 2) tuleb rannad ära jagada ärimeestele-omanikele (kes sinna maju jms ehitavad) ning üldkasutatavaks
alaks, kus kõik võivad tallata. Ja ongi probleem (ärimeeste kombel) lahendatud!

Hariduse puudujääki meedias näitas seegi, et mitte keegi ei maininud Eestimaa rannikut kui üliväärtuslikku looduspiirkonda – nii oma klindimetsa, roostike, rahuliku (inimesest häirimata) loodusala kui ka näiteks lindude ja nahkhiirte sigimis- ja rändepiirkonnana.

Kui inimene asub laustallama kitsast rannikuriba oma kõikmõeldavatel viisidel (ehitamine, massiline peoplatside rajamine, lainemurdjatel kihutamine, reostamine ja otsene tallamine), siis varsti pole siin loodusest enam “tuhkagi järel”! Eestimaa piirid on nüüd ju avatud poolele maailmale – küll juba tallajaid jätkub, kui “see uks vaid paotataks”.

Muud ei oska siin arvata. Oleks vestlejatel (loodus)haridust olnud, kas nad siis loodusest ja selle väärtustest rannikul oleksid vaikides mööda läinud? Kahtlen selles.

Looduse jagamine nn “harimata matsidele” on minu arvates üks suuremaid kuritegusid, mida üldse on võimalik Eestimaal toime panna. Kuid kes peataks “harimata matsid”, sealhulgas meedias?

Matti Masing
vaatleja