Elus toime tulemise põhitõed

Linnastuvas ühiskonnas kipume pideval unustama, kui olulisel kohal on tegelikult toidu hankimine ja looduses hakkama saamine. Olles küll sina peal arvuti ja uue tehnoloogiaga, on meil justnagu meelest läinud, kui oluline on enda varustamine toidupoolisega, kasvõi näiteks suvel metsaande korjates, aga ka järvel kala püüdes või metsas ulukeid küttides.
Tänapäeval oleme harjunud sellega, et lähed poodi (supermarketisse) ja saad sealt erinevaid toidukaupu osta, makstes selle eest pangakaardiga või sularahas.
Mõistagi on tänapäevalgi neid, kes ikka veel käivad metsas seenel ja marjul, kalastavad või peavad jahti, nagu tõestab tänase persooniloo kangelane. Ja kui ta ütleb, et mees ja perekonnapea peab olema omandanud oskuse loodusest toitu varuda, siis mõned aastakümned (või sajandid?) tagasi võis selline tõde olla nii iseenesestmõistetav, et keegi ei mõelnudki selle peale.
Täna elame aga juba ühiskonnas, kus loodusest toidu hankimine polegi enam nii lihtne. Üha enam võtab võimust urbaniseerumine ja valglinnastumine. Sõidetakse üha pikemaid vahemaid tööle ja kaubanduskeskustesse, samas on inimestel aega vähem metsas jalutada ja seal seeni või marju otsida. Rääkimata, et omatakse oma mesitarusid ja kanu.
Võtame kasvõi sellised riigid nagu Iirimaa, Saksamaa ja Inglismaa, kus polegi enam selliseid metsi ja rabasid, nagu Eestis. Eestiski pole igaühel sellist võimekust ja niisuguseid vahendeid (kalapüügiriistu), et sõita Peipsi äärde, panna paadile hääled sisse ja püüda ise endale ning oma perele järvest toit. Samas võib selline oskus osutuda hädavajalikuks. Seega õpime oskajatelt!