Ajalooline leping presidentide Meri ja Jeltsini vahel sätestas Vene vägede Eestist väljaviimise tingimused ja korra. Kuid kahjuks ei ole selles ridagi sõduritest, kes olid nii lepingu sõlmimise ajal kui ka hiljem hüppes. Aga neid siiski oli – vähemalt üks, kes veel praegugi, automaat seljas Tõnismäel tolkneb.
Mida siis ikkagi temaga ette võtta? Kunagi tuldi Rootsis välja ettepanekuga, et eestlaste lauspõgenemise 50. aastapäeva tuleks tähistada väärika monumendi püstitamisega. Asja arutati ja lõpuks leiti, et kõige targem oleks seesama Tõnismäe Sõdalane Rootsi randa tuua ja varustada sildiga, et just tema eest me põgenesimegi. Kahjuks seda siiski ei tehtud.
Ja nüüd me oleme probleemi ees, et mida selle selliga peale hakata. Arvestades meie väga leebeid kriteeriume Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisel, oleks üheks võimaluseks muidugi naturalisatsioon, sest ta asus Eestisse juba enne 1991. aastat ning eesti keelt valdab ta võrdväärselt vene keelega – seega tunduvalt paremini kui enamik teisi naturaliseerunuid.
Aga see ei oleks vist mitte kõige parem lahendus, sest Eesti kodakondsuse võiks see okupant saada ka eriliste teenete eest Eesti rahva vastu.
Aga milles siis seisnevad need erilised teened? Aga muidugi selles, et ta on olnud kõige siiski distsiplineeritum Vene sõdur kogu okupatsiooniaja kestel ning lisaks sellele ei ole ta oma pronksist automaati kordagi Eesti rahva vastu kasutanud.
Lisaks sellele võiks talle kui vabastajale anda Tallinna aukodaniku tiitel.
Et nii väärikas isiksus vajaks siis ka senisest väärikamat asupaika, siis usutavasti oleks kõige otstarbekam paigutada ta Harju tänavale märtsipommitamise varemete vahele.
Siis oleks kõigile selge, et mida head on üks Vene sõdalane läbi aegade Tallinna linnale ikka ja jälle toonud. Tema kunagised aatekaaslased saaksid siis oma võidupühal nende varemete vahel väärikalt oma noorusaegseid vägitegusid meenutada.
Samal ajal saaksid kõik meie külalised ja ka oma rahva ajalugu unustama kippuvad kaasmaalased, aga eelkõige muidugi Riigikogu liikmed, endale piltlikult selgeks teha, et millest meid siis ikkagi vabastati.
Koos kodakondsuse andmisega tuleks anda talle ka uus nimi, sest ühesõnaline ?Vabastaja? ei klapiks kuidagi meie kodanike registriga. Vanka Vabastaja oleks muidugi õigem ja uhkem, kuid on karta, et vähese teadlikkusega kaaskodanikud nimetaksid ta siis ümber Ivan Ikestajaks.
Võib-olla tuleks meil otsida lahendust muistse vabadusvõitluse päevilt, kus okupante kutsuti penirüütliteks. Kaasaega tagasi tulles võiks see verivärske aukodanik ehk kanda Punase Penirüütli aunimetust.
Et Harju tänava haljasala detailplaneering on veel koostamisel, siis võiks ehk ka minu ettepanekuid kohe päris tõsiselt kaaluda.
Mart Arold
