Metsamehe- ja ajakirjanikudiplomiga Hendrik Relve (56) on tuntud loodusteemaliste artiklite kirjutaja ja raadiosaadete tegijana, kooliõpikute autorina, rännumehena, metsafilosoofina, põlispuude uurijana, folklauljana, aga ka fotograafina. “Metsa ja rahva” komplekti kuuluvaid näitusefotosid tehes pole Relve jaoks ilmselt primaarne olnud kunstitaotlus. Eelkõige on ta püüdnud näidata, kui mitut pidi eestlane metsaga seotud on ning missugust vaimset ja materiaalset kasu suhtest metsaga saab.
Nii võib piltidel näha metsast toidulisa hankivaid seenelisi, kasemahla joovat Aulit, koos Eesti tõugu hagijaga metsa jahile minema asutavat jahimees Rauli, Raplamaa puutöömeistrit Ennu kaheharulise nn pulmalusikaga, Harjumaa poisse Ovet ja Aadut, kes koos sõpradega remmelga võrasse onni on rajanud ja seal põnevaid mänge mängivad, ühepuulootsikut ehk haabjat tahuvaid Soomaa mehi, matkajaid Kõrvemaal ning kaarti, millel tähistatud maailma eri paigad, kuhu eksporditakse Eestis toodetud puidugraanuleid ehk krabulaid.
Mets on püha
Pildid Kassinurme taaselustatud hiiepaigast siinsamas Jõgeva külje all ning Viljandimaal Heimtalis asuvast kuusest, millesse on matusevoori kabeliaeda liikumise ajal rist lõigatud, et lahkunu hing kodukäijaks ei hakkaks, tõestavad, et eestlasel on metsaga tugev ning teatud määral müstikasse kalduv hingeside. Pildid Vällamäe kuusikust ja juba 80 aastat kaitse all olnud Järvselja ürgmetsast näitavad, et oleme üks Euroopa metsarikkamaid riike ning et metsa hoidmise vajadusest saime me aru juba ammu. Mets ja loodus üldse on eestlasele suisa pühad olnud.
Oma saatesõnas näitusele on Relve öelnud, et aastatuhandeid tagasi kuulusime me Euraasia metsavööndi soomeugri keeli kõnelevate rahvaste hulka ning et metsarahvaks võime me end veel praegugi pidada, sest oleme metsale lähemal ja sõltume temast rohkem kui enamik Euroopa rahvaid.
Tõepoolest: kui Eestis on metsas marjul ja seenil käimine ning kase- ja vahtramahla kogumine veel täiesti loomulikud nähtused, siis Euroopa heaoluriikide ületsiviliseeritud kodanikud ei usu süüa-juua midagi, mis pole pastöriseeritud või vaakumpakendatud.
Rahvuslik rikkus
Relve näitus “kõlksub” üllatavalt hästi “kokku” Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Turismiarenduskeskuse vastkäivitatud kampaaniaga, mille käigus tutvustatakse Eestit kui atraktsiivset reisisihtkohta ka sügisel. Kampaania viiakse nimelt läbi nii Eestis, Lätis kui ka Rootsis ning rootslasi kutsutakse just Eesti turismitaludesse, kus neil on võimalus seenil-marjul käia ning kogutud saak kohe ka sisse teha lasta. Nii et eestlaste üheks missiooniks Euroopa Liidus võiks ollagi liigtsiviliseeritud eurooplaste tagasi looduse juurde toomine.
Eestis endas näitavad looduses matkamine igatahes tõusutendentsi. Ning viitade, teabematerjalide ja väljaehitatud puhkekohtadega varustatud matkaradu tuleb tänu Riigimetsa Majandamise Keskuse ja mittetulundusühingute tegevusele ka üha juurde. Relve näitusepildilgi puhkavad Kõrvemaa matkajad jalgu RMK rajatud puhkepaigas.
Mets on Relve sõnul eestlaste rahvuslik rikkus. See tähendab seda, et metsas on meie jaoks lahutamatult koos väga erinevaid väärtusi.
“Esiteks on mets ainuvõimalik elupaik suuremale osale meie taime- ja loomaliikidest. Mets tagab meie looduse liigirikkuse. Teiseks on mets tähtsaim taastuv loodusvara. Teisisõnu tähendab see, et Eesti saab metsast ulatuslikku ja asendamatut majanduslikku tulu. Kolmandaks on mets meie kultuuriteadvuse mõõdupuu. Suur osa meie pärimuskultuurist, kirjandusest ja kunstist on seotud metsaga,” kirjutab Relve näituse saatesõnas. “Metsa mitmekülgsete, kohati peaaegu vastandlike väärtuste hoidmine on keeruline. Mingil määral sõltub see meist kõigist.”
Näitust “Mets ja rahvas” saab keskkonnateenistuse galeriis näha 15. oktoobrini.
RIINA MÄGI
