Internetiajastu lapsed ei kujuta elu ilma netiühenduseta ettegi. Ometi oli operatiivne suhtlemine maailma mistahes punktis elavate inimestega ka varem osadele meie hulgast päris tavaline asi. Need inimesed on raadioamatöörid.
Tänapäeval pole raadio soetamine probleem. 1920. aastatel, kui eri riikides ridamisi ringhäälingujaamu käivitati, oli aga vabrikuraadioid vähe ja need olid kallid, mistõttu nupukamad mehed endale raadiosaadete kuulamiseks ise vastuvõtjad ehitasid. Eriti nupukatel tekkis varsti aga huvi omavahelise raadioside pidamise vastu ning nii alustasidki paljudes riikides tegevust harrastusraadiojaamad. Et amatöörid proffe ei segaks, pandi paika ka reeglid – kuna profid pidasid tollal sidet praeguses mõistes pikkadel ja kesklainetel, otsustati amatööridele katsetamiseks jätta kasutuiks peetud lühilained.
Üllatuslikult selgus, et lühilained võimaldavad saata signaali palju kaugemale ning nn lühilaineamatööride hulk hakkas kogu maailmas jõudsalt kasvama.
Eesti raadioamatörismi sünnipäevaks loetakse 5. augustit 1924, mil Pärnu koolipoiss Karl Olof Leesment sai valmis lühilainevastuvõtja, millega tema ning ta koolivennad Eugen Tumma ja Vitali Aleksandrov-Suigussaar Euroopa raadioamatööride omavahelist sidepidamist jälgima hakkasid (ise side pidamiseni jõudis V. Suigussaar 1926. a kevadel). Tähistamaks ja teadvustamaks Eesti raadioamatörismi 80. sünnipäeva, kasutasid Eesti raadioamatöörid tänavu augustis erikutsungeid.
Jõgevamaa 22 raadioamatöörist on staa?ikaim Enn Kiipli, aktiivseimad aga praegu Tõnno Vähk, Toivo Paulus, Mati Solovjov, Jüri Järvela ja Jaan Kleemann.
Kolme Balti riigi raadioamatööridel oli suur roll Balti keti korraldamisel (mobiilsidet siis ju veel polnud!) ning et Eesti kõvemad raadioamatöörid olid valmis vahendama Eestis toimuvat maailmale ka siis, kui punaväelased 1991. aasta augustiput?i ajal teletorni hõivasid. Õnneks lõppes put? enne, kui amatööride abi tõsisemalt vaja läks.
Raadioamatöörid pole suhtlemisnäljas tühja-tähja lobisejad, vaid nende hasarti toidab lootus saada sidet üha eksootilisemate paikadega, kusjuures eksootilisuse näitajaks pole mitte üksnes paiga geograafiline kaugus, vaid ka asustustihedus. Näiteks Novaja Zemljal või Franz Josephi maal on inimesi niigi vähevõitu, raadioside pidajaid aga ainult siis, kui mõni amatöör sinna ekspeditsioonile läheb.
