Väidetakse, et kassi ei maksa dresseerida, ta ei kuula sõna. Seepeale meenusid mulle kohe mu kassid Miku ja Killer Jacky.
Miku on meil kapriisne ja pirtsakas kõuts, ehtne näide tüüpilisest kassist, kelle ainsaks saatjaks tema pikkadel rännakutel on ta vari. Tegelikult tahtsin kirjutada oma teisest kiisust, Killer Jackyst.
Temperamentne rõõmus leidkass
Kolm aastat tagasi külmal talvel toodi meie kortermaja juurde kassipoeg. Ta hakkas meie koridori sooja otsimas käima. Istus teine tihti nagu väike karvane kera külmal kivipõrandal ja häält tegemata, vaatas haleda näoga otsa. Kui teda esimest korda nägin, kiindusin temasse kohe, ta oli väike ja ruuge, selja peal pruunid triibud, tema ümmargused säravad silmad, väikesed värisevad kõrvad ja käpad olid helepruunid, sabaots valgete triipudega.
Viisime talle aeg-ajalt süüa, kuigi teadsime, et nii ei pruugigi ta ära minna. Aga kahju ju väikesest!
Nõnda kiindusime temasse aina rohkem ja rohkem. Sel ajal oli meil ainult üks kass, Miku, ning ühel päeval pidi ta kohtuma meie pere uue liikmega, nimelt võtsime kassipoja endale.
Jacky oli väga temperamentne ja tahtis hirmsasti mängida, eriti küüsi kasutades, nii sai ta oma nime – Killer-Jacky. Selle pakkus välja mu ema. Aga vahel kutsume teda ka Punanahaks.
Ta harjus meiega kiiresti ja väike kassike aina kosus. Mikuga saavad nad nüüd keskmiselt läbi. Saate ju aru, nad on mõlemad isased ja neil on see maadejagamise süsteem. Aga vahel, kui igav, siis londivad küll üksteise kannul.
Jacky oskab sitsida
Eelmise aasta sügisel ostsin endale koolivihikuid ja ühe vihiku peal oli kirjas, et mida rohkem sa kassiga räägid, seda rohkem räägib tema sinuga. Nimelt oli Killuga (see on Jacky hüüdnimi) selline lugu, et ta ei teinud üldse häält ega näugunud. Hakkasin katsetama. Nüüdseks on asi nii, et kui tulen koolist, jookseb ta mulle vastu ja näub pikalt-pikalt, kui tahab välja või palub süüa ja vahel isegi niisama, igavuse peletamiseks. Vaatab sügavalt silma ja räägib oma kassikeeles.
Killu on üllatavalt tark ja tihti tundub mulle, et ta saab kõigest aru, mida talle räägitakse ja käitub vastavalt. Dresseerimisest nii palju, et õpetasin ta väga lühikese ajaga sitsima, käsu peale istuma ja käpaga õhust haarama ning püüdma. Ja iga kord, kui süüa tahab, istubki Jacky kahe tagumise käpa peal ja nurrub.
Ta õpib kiiresti ja kui meile külalised tulevad, demonstreerin neile ka kiisu oskusi. Tahaksin öelda, et need inimesed, kes kassipoja tol talvel külmavereliselt tänavale jätsid, jäid ilma millestki väga tähtsast, armsast ja ruugest. Nii et kui te ei taha kasse, ärge neid muretsege, ja kui teil juba on kass, ärge visake seda pehmet armsat olevust tänavale!
DEIVI TUPPITS
