Seitsme aastakümne eest käis siinsetel põldudel kibe töö. Viljasaak oli rikkalik ja suve lõpp tõotas tulla päikesepaisteline. Nii, nagu tööhoogu ei häirinud üksikud äikesepilved taevas, ei tundunud ka ajalehtedes leidunud äikeselised sõnumid millegi ennekuulmatult ohtlikuna.
Murettekitavaid uudiseid mujal maailmas toimuva kohta oli 1930. aastate Eestis ju ennegi nähtud. Kuid need ajas laiali töö ja kaunis soovmõte, mille kohaselt õige hõlma ei hakka keegi. Ja pealegi – kellel siis kiirel tööajal ikka aega ajalehti lõpuni läbi lugeda oli.
Samal ajal leppisid kaks võimu jumalaks pidavat diktaatorit – Hitler ja Stalin – kokku, kuidas vabu rahvaid omavahel jagada. Nagu „Kauka jumalast” tuntud ihnur Mogri Märt, jäid nemadki oma ahnes maadekogumises kaotajaiks – neist esimene juba 1945. aastal. Paraku hajus sobingu teise autori Stalini piibusuits paktis puudutatud maade kohalt alles „raudse eesriide” purunemisel.
Kahjuks said Hitleri ja Stalini impeeriumi vahelises koostöös ja hilisemas arveteklaarimises kannatada peamiselt need riigid, keda algul omavahel jagati ning pärast teineteise käest nii-öelda vabastama tuldi. „Vabastamiste” hinnaks olid aga põletatud või küüditamisega tühjaks jäänud talud, vangistatud ja hukatud inimesed, nagu paljud meie inimesed ka oma lapsepõlvest hästi mäletavad.
Meenutagem, et vaba maailm sai Molotov–Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolust teada juba üsna pea pärast Teise maailmasõja lõppu. Paraku ei olnud selle teadmisega Balti riikide jätkuvast okupeerimisest vähemalt seni, kuni Nõukogude impeerium püsis ja oma mõjuvõimu laiendas, eriti midagi peale hakata. Meie kõigi ühine tänu kuulub neile inimestele paguluses ja okupeeritud Baltimaades, kes oma kodumaad ikka ja jälle avalikkusele meelde tuletasid, hoolimata Nõukogude propaganda lakkamatust vastutööst ja tagakiusamisest.
23. augustil 1979 saatsid 45 okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu kodanikku ÜRO peasekretärile, Lääne- ja Ida – Saksamaa, Nõukogude Liidu juhtkondadele ning Atlandi Harta sõlminud riikidele avaliku kirja, mis sai tuntuks Balti Apellina. Selles nõuti Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist ning kehtetuks tunnistamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist. Balti Apell sai suure tähelepanu osaliseks ning 13. jaanuaril 1983 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, millega avaldas apellis väljendatud taotlustele tugevat toetust ning mõistis Baltimaade jätkuva okupeerimise hukka.
Kahekümne aasta eest seisid katkematus rivis Eesti, Läti ja Leedu inimesed. Meie kõigi, nii Balti ketis osalenute kui mitteosalenute selja taga oli veel lahti kirjutamata ja arhiividesse peidetud minevik ning ees tundmatu tulevik. Aga üks oli kindel – ühiselt oli hea ja kindel olla. Kokku tulemine, koos olemine ja vaba kõnelemine ühendas Baltimaid omavahel ning ühendas meid kõiki ka nende riikidega, kes meie saatusest hoolisid ning kes iseseisva Eesti, Läti ja Leedu Vabariigi olemasolu endiselt tunnistasid. Ligi kaks miljonit inimest üle 600-kilomeetrises inimketis andis Balti rahvastele taas teadmise oma jõust ning sundis ka Nõukogude Liidu võimuladvikut tunnistama Molotov–Ribbentropi pakti seni eitatud salaprotokollide olemasolu ja kuritegelikkust. 1939. aastal sõlmitud sobingu omaksvõtt oli Nõukogude Liidu jaoks paratamatus, üks samm Balti riikide okupatsioonist vabanemise teel.
Nüüd, mil elame taas vabas riigis ja Molotovi–Ribbentropi pakti sõlmimise päevast on saanud üle-euroopaline totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäev, teame endiselt, et just ühtsuses peitub jõud. Seda mitte totalitaarses ühtsuses, mida viisid ellu natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, vaid vabade rahvaste loomulikus ühtsuses. Siin on ruumi erinevatele arvamustele, kuid soov elada endiselt vabana on ühine.
iii
URMAS PAET, välisminister, Reformierakond
