Kuigi keskpank kohusetundlikult manitseb 4,4 protsendile tõusnud Eesti majanduskasvu kammitsema, on tegelik kasvuootus kordades kõrgem.
Eesti Pank andis äsja teada, et majanduskasv on järsult kiirenenud ‒ lausa nii palju, et see juba “ületab Eesti pikaajalist kasvusuutlikkust”. Viimase all peab keskpank viimastel aastatel silmas vahemikku kolm-neli protsenti aastas ning esimese kvartali kasv oligi juba tervelt 4,4 protsenti.
Igaüks, kes vähegi lahtiste silmadega ringi vaatab, võib kinnitada: vahepealne vindumine on tõepoolest ära lõppenud. Linnades ehitatakse uusi elamuid, büroosid ja ennenägematuid vaateratastega kaubanduskeskusi, mida arendajad eelistavad kutsuda vaba aja veetmise keskusteks. Hindade arengut vaadates võib kinnisvarabuumist rääkida. Uusi autosid lisandub tänavatele kiires tempos, palgad kasvavad ning ka hinnad poodides on taas kasvama hakanud.
Õnneks on kasvu tervikpilt tasakaalustatud. “Hoogustunud on tööstus toodangu ja ekspordi kasv ning seda küllaltki laiapõhjaliselt. /…/ Eesti majanduskasv on järsult kiirenenud tänu suuremale välisnõudlusele, aga ka üksikute sektorite probleemide leevenemisele. Eelmiste aastate kasvu piirasid Vene sanktsioonid ja sealse nõudluse langus, mis puudutas teravamalt transpordisektorit, põllumajandust ja toiduainetööstust. Nafta madal hind valmistas raskusi põlevkivitööstusele ja heitlik on olnud energiatoodang. Enamikul nimetatud tegevusaladest on toodang taas suurenenud ja majanduskasvu kiirendanud. Lisaks eksportivale sektorile läheb ka siseturule suunatud tegevusaladel kiirelt kasvava nõudluse tõttu hästi.”
Ometi leiab Eesti Pank, et “suurenenud nõudlus ja pakkumispoolsed piirangud on kergitanud majanduse üle jätkusuutliku taseme”.
Vaatame veelkord laiemat pilti. Isegi Soome majandus kasvas esimese kvartali aastases võrdluses ligi kolm protsenti. Ilma keerulistesse arvutustesse laskumata on selge, et kui Eesti ei suuda rikkamatest naabritest kordades kiiremat kasvutempot näidata, siis pole ka lootust nähtavate inimpõlvede jooksul elatustasemete ühtlustumisele.
Vahepeal oleme terve kümnendi kaotanud. Tänavu esimeses kvartalis 4,4 protsendile hüpanud kasv oli seejuures enamusele asjatundjatelegi üllatuseks. Võimalik, et olime ühekohaliste kasvunumbritega harjunud ja valitsuse häda eelarve kokkupanekul võimendas jätkuva kitsikuse tunnet.
Tegelikult ongi asi Eesti Panga maalitud ülekuumenemise ohust kaugel. Eesti Pank näib hoiatavat eelmise majanduskriisi eest, mil väliskeskkond, Eesti majanduse struktuur, riskid ja nende juhtimine olid hoopis teistsugused.
Inimeste ootused on aga ikka samad. Keskmine inimene ei taju 1,4 ja 4,4 protsendi suuruse majanduskasvu vahet sama teravalt kui sarnast erinevust tarbijahindade dünaamikas või seda, kuidas aastad mööduvad, kuid põhjamaiselt jõukas elu püsib endiselt kättesaamatus kauguses.
Poliitikud peavad sellele ootusele kuidagi vastama. Kuna ka nende maailmapilti on väga oluliselt kujundanud viimane majanduskriis ning julgemat laadi otsused on sumbunud Euroopa Liidu rutiinidesse ja iseenda ameti püsivuse väärtustamisse, siis muutub vastuse leidmine iga valimistsükli ja riigieelarvega järjest keerulisemaks.
Pärast kohe teoks saavat maksuvaba tulu määra hüppelist tõstmist on viimase peale timmitud maksutulude kogumise tõhustamise võimalused ilmselt suuresti ammendatud. Ja karta on, et sihtrühm ei pane nende nimel tehtud pingutusi isegi väga tähele ning kerima hakkab hoopis mitmeid hulk uusi pingeid.
Väikese lisaraha asemel tuleks Eesti inimestele taas pakkuda suuri ideid, lootusi, käegakatsutavat arengut, haaravat tulevikulugu. Kui lihtsatest asjadest alustada, siis on järjest raskem aru saada, miks me ei ehita korraga valmis 21. sajandile kohaseid ühendusi riigi sees ja riigist välja. Keerulisema poole pealt ootab sõnastamist kava, kuidas reaalselt Eesti rahvaarvu kasvatada, seejuures viisil, mis suurendaks heaolu ja turvalisust.
Kui poliitikud peavad strateegiliseks ja julgeks sammuks kaheksa kilomeetri kaupa paarikümne aasta eest üles võetud raudtee uuesti maha panekut, siis peab surve tegelikult strateegilise tähtsusega otsuste tegemiseks tulema ühiskonnas mujalt – muu hulgas ka Eesti Pangast, kes ei tohiks ennast vaadata kui üksnes väikest eurosüsteemi institutsiooni haru. Alustada võiks näiteks küsimusest, kas praegu jätkusuutlikuna defineeritud kasvutempo tõesti teenib Eesti ainust suurt eesmärki, milleks on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.
ANVAR SAMOST
