12. juuni
Viimasel ajal on laialt ringluses mingid “pühakirjad” suure õnne ahvatlusega.
…
Mis taevamannat siis serveeritakse?
Ühes kirjas pajatatakse mingist elavast ketist, mis on alguse saanud Venetsueelas ja peab ümber maailma ulatuma. Kirja saanu peab 96 tunni jooksul tegema sellest 20 koopiat ja saatma need inimestele, kes vajavad õnne. Siis saabuvat suur üllatus.
Toodud on näiteid, kuidas mõned inimesed, kes Ameerikas ülesande täitsid, saanud mõne päeva pärast loteriiga kaks miljonit dollarit; teised jälle parema töökoha, suure abiraha, rikka peigmehe või imekauni pruudi; halvast naisest hõlpsasti lahti jne. Keegi uskumatu juudas visanud aga kirja minema ja surnud ootamatult üheksandal päeval.
Teise “seeria” variant on veidi erinev, kuid sisult samasugune tobeduse musternäidis. /…/ Kolmas variant hiilgab samasuguse mõttelagedusega.
…
Minu tuttav Laane Kadri suhtus ja uskus kirjasse tõsiselt. Hakkas seda kähku paljundama ja levitama, nii et särk märg ja varbad villis. Oodatud 36.päeval lõhkes aga tema korteri lae kohal veetoru ja ujutas perenaise äraolekul kogu elamise üle. Kui Kadri jooksis lähimasse telefoniputkasse avariist teatama, komistas ta tänaval, kukkus ja nikastas jala. Minu vana sõber Arumetsa Ants viskas aga tolle “pühakirja” kohe käimlasse ja kanäe – võitis kuu aja pärast loteriil auto.
TÕNIS TARU, “Ja saabub suur õnn” (rubriigist Sinepiplaaster)
14. juuni
…
“Öelge mulle, kus te olete näinud, et inimesed nii elavad?” küsin noorukeselt kolme lapse emalt. Lapsed käperdavad põrandal. Sellele vaatamata, et kõntsakord neid pealaest jalatallani katab, on näokesed nalja täis. Tõsi mis tõsi, präänikud on üsna head ja neid on seal veel mugimiseks küllalt. Mustusekorraga ollakse harjunud.
…
Meie tuleku ajal oli ema naabrite juures juttu ajamas.
“Kõik elavad nii! Kas te siis aru ei saa, et lapsed sõid präänikuid.” Vaat, milline uudis! Meie rajoonis on arvestuste kohaselt kümmekond nii räpast peret, siin aga püütakse meid veenda, et nii peabki olema!
…
Eskus käisime veel teiseski peres. Olukord samasugune.
…
On 16. mai 1983. aasta Jõgeva Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu täitevkomitee alaealiste asjade komisjoni istung. Arutatakse Kaarepere sovhoostehnikumi piirides elava koduperenaise, kuue alaealise lapse ema laste kasvatamise küsimust. Vanust on tal alles 25 aasta ringis.
…
Kordagi pole selles peres nähtud koristatud tuba. /../ Milles küsimus? Kas alkohol? Ka seda, kuid siiski vähemal määral. Peapõhjus on pereema tohutu laiskusekoorem – oma nina on sealsete hõngudega harjunud.
…
Musternäide joomisest tingitud lohakusest on T. pere Kaarepere sovhoostehnikumist. Lapsed on lastekodus, kuid käivad koolivaheaegadel kodus ja lahkuvad sealt jälle pesemata ja kasimata.
…
Last sünnitada ei ole mingi kunst, kunst on temast inimene kasvatada.
LINDA KOLL, alaealiste asjade inspektsiooni inspektor, “Kodu kunagi ei lähe minul meelest”
21. juuni
…
Põltsamaa kino ehitusest oleme lehes juttu teinud, võib-olla siiski mitte nii tihti ja põhjalikult, nagu lugejad oleksid soovinud. /…/ Kino seinad on püsti, ka kõik vaheseinad.
…
Ehitajad peavad kino üle andma 1. oktoobriks 1983. Siis tuleb paika panna istmed ja laiekraan saalis, seadmed aparaadiruumis, sisustada administratsiooni tööruumid, kassa ja muidugi kohvik. Usun, et sel aastal jõuab uus laiekraanikino kogu Põltsamaa linna rahva mitu korda saalist läbi lasta.
ROMEO ALLAS, „Kõik seinad püsti”
23. juuni
Põltsamaa jõel elas ületalve suur metspartide pere. Mõned neist muutusid nii julgeiks, et käisid kaldaveersete majade hoovides kanade toitu maitsmas. Kevadel lendasid linnud allavoolu luhtadele pesitsema. Üks partidest tegi aga pesa keset linna Suursilla talale. Ei häirinud teda autode mürin ega inimestevool. Kevadel asusid elektrijaama mehed silda remontima. Oldi mures, mis saab nüüd linnust, kellel oli juba 10 muna pesas. Kas ta talub seda kopsimist ja kolistamist. Kuid pardiema ei lasknud end häirida. Varsti oli pesa poegi täis.
…
HILDA MAGNUS, “Ebatavalist linnapildis”
***
Vanarahvas luges jaanipäeva suve ja heinatöö alguseks. Jaanitule tekkimise kohta on käibel mitu versiooni. Kroonik Russow räägib, et eestlastel olnud paganluse ajal jumal, keda tuledega austatud. M. J. Eisen on aga oma uurimustes märkinud, et eestlased andnud naabritele tuledega märku sõja puhkemisest. Jaanituli on säilinud selle mälestuseks. Amblas ja Nõval võetud jaanituleks vana vankriratas, millele tõrvatud õled ümber mässitud, süüdatud siis põlema ning lastud mäest alla joosta. Jooksis ratas hästi, oli laskjal elus tublisti õnne.
…
Helmes ja Palamusel valitses arvamine, et hinged, keda taevasse ei lasta ja kes põrgusse ei taha minna, peavad õhus ringi rändama, ainult jaanipäeva öösel antakse neile luba maa peale tulla pihlakaoksi sööma. Seepärast ongi pihlapuu ilus enne jaani, pärast muutuvad oksad tömbiks.
…
Üldiselt arvas rahvas, et jaanipäeval korjatud maarohtudel on maagiline mõju.
…
Kui rukkil jaanipäeval on iva sees, saab jakobipäevaks uudseleiva kätte.
…
Mustvees oldi jaanitulel niikaua, kuni viimane säde kustus, muidu võis vanapagan tulla tule juurde raha kuivatama.
…
HARALD TAMMIK, “Sõnajalaõit otsimas”
