Kaugeltki mitte kõik eurooplased ei mõista ka täna, kui üle kolmandiku EL liikmeskonnast moodustavad postkommunistlikud riigid, üht meie ajaloo kõige defineerivamat ajajärku. Nõukogude okupatsiooni või Varssavi pakti vasalliseisuse tähendus ei ole Eesti Euroopa Liitu kuulumise nelja aasta vältel eurooplastele päriselt kohale jõudnud.
Meie suhtumine kommunistlikesse parteidesse erineb meie läänepoolsete kaaseurooplaste omast. Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia kommunistlikud parteid tegutsesid aastakümneid täiesti demokraatliku ühiskonna reeglite järgi. Nende maade kodanikel on äärmiselt raske mõista, et ainuparteina võimutsenud NLKP oli hoopis midagi muud.
Kuigi mõiste KGB on ka lääne pool Oderit kasutusel kui kurjuse sünonüüm, on vanade demokraatiate korralikel pürjelitel raske mõista, et tegemist ei olnud mitte isetegeliku röövlibande, vaid “partei kilbi ja mõõgaga”.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei paljastamisel on teel üks tõsine tõke: kahe põlvkonna pikkune traditsiooniline ajalookäsitlus. Riikides, kuhu vene sõduri kirsa ei ole kunagi astunud, on ta kuuskümmend aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head.
Isegi Varssavi bloki maadel on tegelikult raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus olles toimus. Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse.
Minu tuleristseteks Euroopa Parlamendis kujunes kaasettekandja roll Soome saadiku Hannu Takkula raportis “Kodanike Euroopa”. Võideldes Vahemeremaadest ning ka Euroopa keskosast pärit kolleegide mõistmatusega, sai ometi “Kodanike Euroopa” programmi lisatud meede “Aktiivne Euroopa Mälu”. See oli esimene koht, kus Euroopa Liit must valgel käsitleb natsismi ja stalinismi kuritegusid võrdsetel alustel.
Liikmesriigid Eestist Poolani kaotasid nii natside agressiooni kui ka NLKP aastakümneid kestnud terrori all miljoneid oma andekamaid ja ettevõtlikumaid kodanikke. Paraku on mul vähe andmeid sellest, kui palju on EL pakutavat raha kasutatud meie rahva ja meie naabrite kannatuste mälestamiseks.
Monumendid jäävad siiski seotuks ühe kindla kohaga, konverentsid ununevad aja kulgedes. Mõjukam kui veel üks mälestussammas või -üritus oleks iga-aastane mälestuspäev, millega vastava suunitlusega ettevõtmised sujuvalt seostuda saaksid.
Tegin Euroopa Parlamendis suulise ttepaneku kuulutada 23. august üle-euroopaliseks stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks. Loodan, et see päev saavutab selle, mida tosin erinevat rahvuslikku ja regionaalset päeva ei ole suutnud – et ta saab osaks Euroopa ühisest vaimsest pärandist.
Küüditajad ei koputanud igale uksele samal päeval ning meil on olnud raske loobuda just oma ajaloo esiletõstmisest. Kuid 23. august oli saatuslik tervele Euroopale. On vastuvõtmatu, et kõik eurooplased seda ei tea. Ja on vastuvõtmatu, et me ei ole teinud kõike võimalikku, et teadmine leviks.
Ajalooliste eelarvamuste kummutamiseks on vaja kõrge tasemega ning erapooletut alalist töörühma, kes korraldaks NLKP ja KGB ning nende eelkäijate kuritegude uurimise. Tegemist ei oleks Nürnbergi taolise juriidilise tribunaliga, see aeg on möödas. Kuid euroopalikest väärtustest lähtuv hinnang aitaks ravida haava Euroopas, mille 23. augusti 1939 natside ja bolševike salapakt kuueks aastakümneks tekitas.
NKVD ja KGB kuritegelikuks tunnistamine võimaldaks asetada nende organisatsioonide veteranid, abistajad ja kiitjad Soome lahe ja Oderi jõe vahel ning ka kaugemal nende teenitud kohale nii ajaloos kui tänapäevas. Mis omakorda säästaks meid juba eos toruprojektidest, mille eesmärk on kindlustada KGB pärijate võimu meie üle.
MARIANNE MIKKO,
Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat
