Kuigi traditsiooniliselt peetakse kodu ainsaks ja kordumatuks paigaks maailmas, on tänapäeval inimeste mobiilsuse tõttu tekkinud suundumus omada mitut kodu.
Viimasel rahvaloendusel küsiti esmakordselt inimestelt mitme kodu olemasolu kohta. Siinjuures ei mõeldud teise koduna suve- või maakodu, kus linnainimene veedab 1–2 kuud aastas, vaid eluruumi, milles elatakse vähemalt 3 kuud aastas. Ka ei tähendanud kaks korterit või kaks eramut samas linnas või asulas mitut kodu — teise koduna loendati eluruum vaid siis, kui see asus võrreldes põhilise eluruumiga teises linnas või vallas. Selgus, et 6 protsendil Eesti elanikest ongi mitu kodu. Esimene kodu ehk põhiline eluruum on see, mis on kogu leibkonnal ühine. Teise kodu pidamise põhjuseks oli peamiselt töötamine või õppimine kodust eemal, teises linnas või vallas. Kui loendada kokku ka suve- ja maakodud või aiamajakesed aianduskruntidel, kus inimesed viibivad suvel kuu või paar, siis oleks teise kodu omanikke märksa rohkemgi.
Ligi 30 000 Eesti inimest omab teist eluruumi välismaal, mis on üsna hästi kooskõlas sellega, et 25 000 inimest töötab välismaal pendelrändajana. Neile lisandub ka teatud hulk välismaal õppijaid. Eluruum asub kõige sagedamini Soomes, mis on Eesti jaoks kõige populaarsem rände ja ka pendelrände sihtriik. Järgnevad Venemaa, teised Põhjamaad ja Suurbritannia. Teise kodu riikide hulgas võib kohata ka üsnagi eksootilisi Aafrika või Lõuna-Ameerika riike. Võib tekkida küsimus, miks peaksid Eesti inimesed sellistesse kohtadesse kodu rajama? Paljudel juhtudel on põhjus võrdlemisi lihtne: Eesti ülikoolides õpib, eriti magistri- ja doktoriõppes, noori mitmelt maalt. Õpingute ajal on nad Eesti püsielanikud ning nende vanematekodu on siis neile teiseks koduks. Küllap aga leidub ka selliseid Eesti inimesi, kes mingil põhjusel on oma teise kodu mõnele palmisaarele või päikeselisele liivarannale rajanud, kuid neid on üsna vähe.
Ligi kaks kolmandikku Eesti elanike teistest eluruumidest asub siiski Eesti pinnal. Suhteliselt sagedamini on teise eluruumi soetanud maainimesed, sest nad käivad sageli linna tööle, ja kui töökoht asub kodust kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel või koguni teisel pool merd, siis on teise eluruumi soetamine töökoha lähedusse põhjendatud. Nii ongi suhteliselt paljudel Hiiumaa ja Saaremaa inimestel olemas ka teine elukoht. Teise elukoha omanike seas on mehi ja naisi peaaegu võrdselt, kuid vanusejaotuses domineerivad 20 – 35-aastased noored. Küsimusele, kus paikneb teine elukoht Eestis, on vastus etteaimatav: kõige sagedamini Harjumaal, seejärel Tartumaal. Seega ikka nendes piirkondades, mis on peamised tõmbekeskused.
Kui arvestataval hulgal Eesti elanikest on teine eluruum välismaal, siis võib arvata, et esineb ka vastupidist nähtust. Nii ongi — loenduse ajal elas Eestis ajutiselt, st 3–12 kuud, üle 5500 välismaalt pärit inimese. Neid Eesti rahvastiku hulka ei lisatud, küll aga selgitati välja nende sugu, vanus, kodakondsus ja päritolumaa. Nagu kõik rändurid, olid ka nemad valdavalt noored, kusjuures mehi ja naisi oli enam-vähem võrdselt. Taas oli kõige rohkem Soomest tulijaid, järgnesid Venemaa ja Suurbritannia. Mõnevõrra üllatav oli aga see, et üle kolmveerandi nendest isikutest olid Eesti kodakondsusega ja ka Eestis sündinud — seega Eestist lahkunud isikud, kes olid kodumaale külla tulnud.
Kirjutis on ilmunud Statistikablogis
i
ENE-MARGIT TIIT, 2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht
