Kõik, mis 2015. aastal juhtus, oli aasta algul prognoositav, toimumise ajal üllatav ja aasta lõpus endiselt juhitamatu.
Teadsime jaanuaris, et Süüria sõda on jätnud kõigest ilma ja meeleheitlikku olukorda miljoneid inimesi, sekkumine Liibüas tõi seal kaasa anarhia ja olukord Afganistanis halveneb, mitte ei parane. Samuti teadsime, et Eritrea ja Lõuna-Sudaan on pärapõrgud ja islamiäärmusluse needus levib mitmel pool Lääne-Aafrikas ning ka Lääne-Euroopa radikaliseerunud lootuse kaotanute seas.
Euroopa Liit tegutses liiga hilja ja tagasihoidlikult
Me teadsime juba siis, et põgenikud kõigist neist riikidest üritavad leida teed Läände – kas tõelisest hirmust otsese tagakiusamise ees või lihtsalt soovist parema elu järele, või paljudel nende vahele jäävatel põhjustel. Teada oli ka Euroopa Liidu harjumus tegutseda liiga hilja ja liiga tagasihoidlikult, samuti see, et sakslased on kamandavad ja idealistlikud. Veel oli teada liberaalse peavoolu kiire taandumine Kesk- ja Ida-Euroopas.
Me olime teadlikud ka Venemaa otsustavusest mitte lasta Assadi režiimil Süürias langeda, ja sellest, et Moskval on halastamatu harjumus Lääne nõrkusi tuvastada ja ära kasutada. Teadsime veel seda, et Obama valitsus on USA lähiajaloo nõrgim ja halvim ning Türgit valitseb kergesti ärrituv veidrikust autokraat. Suurbritannia hõivatus Euroopaga seotud muredega ja Hiina majanduskasvu aeglustumine ning sellest tulenev maailmamajanduse mootori jahtumine oli meile samuti teada. Teadsime, et Euroopa Keskpank ei lase ühisrahal kokku variseda.
Kõigele sellele vaatamata olime üllatunud, kui miljon või rohkem meeleheitel migranti asus Kreeka ja Balkani kaudu Põhja-Euroopa turvalisuse poole liikuma ning Saksamaa ja Rootsi pidasid kinni Euroopa väärtustest, mille pea kõik teised riigid on hüljanud. Meid üllatas Schengeni tsooni kõikumalöömine sellest tingitud rändekoorma all. Samuti olime üllatunud, kui Kreml meid Süürias tasakaalust välja lõi, Recep Tayyip Erdoğan hävitas rahuprotsessi kurdidega ja karmistas repressioone. Meid üllatasid ka Pariisi rünnakud.
Üllatasid Iraani tuumalepe, Kreeka abipakett
Õigluse huvides tuleb öelda, et oli ka ootamatuid arenguid. Iraani tuumalepe ja Kreeka abipakett märkisid silmapaistvat läbimurret. Saksamaa kõigutamatu keeldumine kehtestada asüülitaotlejate arvule ülempiiri tähistas lõppu Berliini süüdlaslikule kikivarvul käimisele Euroopa võimukoridorides. Meil on nüüd tegemist uue Saksamaaga: iseteadliku ja enesekindlaga, kes tahab, et talle järgneks kogu Euroopa.
Üldjoontes on siiski raske meie poliitikakujundajaid ettenägelikkuse eest kiita. Lõppev aasta on avalikkuse ja eliidi ühtviisi ära kurnanud ja eesootava suhtes kartlikuks muutnud. Usaldus meie liidrite pädevuse vastu on murenemas.
Samas võib detsembri süngus osutuda liialdatuks. Esitan mõned põhjused rõõmustamiseks. Tähtsaim neist on Ukraina. Venemaal ei õnnestunud õhutada ülestõusu kõikjal “Novorossijas” – Ukraina “vene keelt kõnelevas” lõuna- ja idaosas. Tal ei õnnestunud murda Ukraina (haletsusväärselt juhitud ja varustatud) sõjaväge, ukraina rahva tahet ega kukutada valitud valitsust. Kõik see juhtus õppetundide tõttu, mille me peaksime oma palju tugevamate ja rikkamate ühiskondade jaoks meelde jätma: ukrainlased elasid selle üle, sest nad ei kartnud. Meie oleme kaotamas, sest me kardame.
Selle juurest jõuame laiema järelduseni. Vladimir Putin paljastas oma tugevused ja nõrkused. Ta on suurepärane taktik koos kogenud KGB ohvitserile omase halastamatu oportunismiga, ent halb strateeg. Ta ei ole suutnud Venemaa majandust moderniseerida ega ehitada kestlikke poliitilisi liite riikidega, kes saaksid aidata Venemaal oma huve edendada. Tema sõbrad moodustavad kõrilõikajate ja kaotajate sulikamba.
“Põlastusväärne gaasimees” koperdab eemale
Lisaks on Lääs hakanud Putinile vastu seisma. EL ei tühistanud sanktsioone, vaid jättis need kehtima. Brüssel kägistab Gazpromi. Venemaalt lähtuv suur energiaoht, Venemaa “põlastusväärne gaasimees”, koperdab Euroopast eemale. NATO tugevdab omalt poolt kohalolekut haavatavates kirdepoolsetes liikmesriikides. Allianss korraldas suurima õppuse – Trident Juncture – alates külma sõja lõpust. Lääs on astumas vastusamme Vene propagandale. Rootsi ja Soome hoogustavad kaitsekoostööd, ühiseid jõupingutusi naaberriikidega ning lähenevad NATO-le.
2016. aastalt võime oodata sellele lisa. Kuni Angela Merkel on võimul, ei vea Saksamaa oma idapoolseid liitlasi alt. Minu esimene ennustus tulevaks aastaks on, et Euroopa Komisjon tagab Nord Stream 2 ehitamata jätmise, ükskõik kui palju Saksa tööstus ja sotsiaaldemokraadid seda ka ei sooviks. Komisjon kukutas läbi South Streami – Venemaa plaani ehitada Musta mere alt kulgev ja Balkanit läbiv ebaseaduslik gaasitrass. Ta võib teha sama Läänemerel.
Minu teise ennustuse kohaselt korraldavad Rootsi sotsiaaldemokraadid 2016. aastal parteikongressi, kus nad loobuvad vastuseisust NATOga ühinemisele. Seejärel muudab otsekohe oma seisukohta ka Soome. See ei pruugi aset leida NATO Varssavi tippkohtumise ajaks, ent Venemaa tülinoriv käitumine oma NATOsse mittekuuluvate naabritega on muutnud liikmesuse pea vältimatuks. Venemaa üritas Läänt lõhestada, ent tal läheb korda hoopis seda ühendada.
Schengeni tsoon hakkab sarnanema riigile
Mu kolmas ja palju julgem ennustus on, et Schengeni tsoon hakkab palju enam sarnanema riigile – tekib Schengenland. Eurotsooni kriis pakub huvitavaid paralleele. Sarnaselt Schengenile, rajati ka eurotsoon soovmõtlemisele. Loodi Euroopa keskpank, millel polnud volitusi kriisi korral sekkuda, rahvusparlamentidel lubati eelarvepiirangud jalge alla tallata ning puudus adekvaatne pangandusjärelevalve režiim. Tulemuseks oli kõigi poolte (Saksa laenuandjate ja Kreeka laenuvõtjate) hoolimatu käitumine, järgnes võimas raksatus.
Nüüdseks on eurotsooni arhitektuur muutunud. Meil on sekkuv keskpank, valijate valikuid ignoreeriv eelarveamet ning ühise pangandusjärelevalve süsteemi rudimendid. Mõned elemendid on jätkuvalt mittetäielikud ning selle majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne hind on olnud kohutav, ent nüüd on võimalik näha, kuidas varasemast tihedamini lõimitud eurotsoon saaks ellu jääda ja ehk isegi õitseda.
Sama protsess on käimas Schengeni tsoonis. Saksamaa üritab hilinenult ja vastumeelselt välja töötada ühist lähenemist rändele ja Euroopa välispiiri julgeolekule. Teised riigid on sellega torisedes nõustumas. Ehitusplatsil on suitsu ja tolmu, ent uue struktuuri kontuurid on tekkimas.
Näiteks asutakse rände korrapärasuse tagamiseks kaitsma Schengeni piire. Kui Kreeka ei suuda oma saarte piire ise kaitsta ja keeldub EL abi vastu võtmast, ei saa riik Schengenisse jääda. Schengenland peab tegutsema palju karmimalt nende isikute tuvastamiseks, kes tahavad selle piirides elada. Tsivilisatsiooni kõige tähtsam koostisosa on sotsiaalne sidusus. Enamik maksab makse, täidab seadusi ja suhtub üksteisesse heatahtlikult teadmisel, et teised teevad sama. Innukad privaatsuse kaitsjad võivad pidada sõrmejälgede võtmist, võrkkesta skaneerimist ja näotuvastusalgoritme ebameeldivaiks.
Euroopa peaks õppima Eestilt biomeetrilist tuvastamist
Suurte inimmasside liikumisega silmitsi seistes on biomeetriline tuvastamine arvude kindlakstegemiseks ja kuritarvituste ärahoidmiseks otsustava tähtsusega. Euroopa ametnikud peaksid õppima Eestilt seda, kuidas selline süsteem saab ohutult, turvaliselt ja odavalt töötada.
Schengenland muudab asüülitaotluse esitamise lihtsamaks neile, kes seda kõige enam vajavad, ja raskemaks neile, kes rikuvad reegleid. Pole alust eelistada vaevaga (või raha eest) üle maa ja mere EL piirini jõudnud fotogeenilisi inimesi neile, kes on põdurusest, haavatavusest või perekondlikel põhjustel põgenikelaagritesse toppama jäänud.
Minu neljas ennustus on, et Euroopa hakkab jõulisemalt oma piiride taha jõudu siirdama. Riigi või alliansi jaoks ei alga julgeolek piiril, vaid kaugel selle taga. EL peab hakkama käituma imperiaalse suurvõimuna, mida see tegelikkuses on. Sel on suurem rahvaarv ja sisemajanduse koguprodukt kui USAl. EL peab oma perifeeria stabiliseerima. Kui ta seda ei tee, destabiliseerivad äärealad selle. See tähendab seninägematut jõulise välispoliitika taset. Me vajame Euroopa sõjaväge. Ma teeksin ettepaneku luua see Prantsuse võõrleegioni baasil). See peaks konkreetse ala oma kontrolli alla võtma, seadma seal jalule rahu, kasutades selleks vajaduse korral letaalset jõudu, ja seejärel nimetatud territooriumi rahvusvahelise egiidi all haldama.
Minu viimane ennustus on, et Suurbritannia hääletab ELi jäämise poolt. Referendum on häbiväärne õnnemäng riigi tulevikuga. Pärast kampaania tegelikku algust kaldub jõudude vahekord ülekaalukalt jätkuva liikmesuse kasuks. Pea kogu Briti ärimaailm, ametiühingud, ülikoolid, kultuurieliit, enamik kohalikke omavalitsusi, alla 40-aastasi inimesi ja suur osa Šotimaast, Walesist ja Põhja-Iirimaast ning meediast toetab ELi jäämist. See on ka kõigi Suurbritannia liitlaste soov: ainus riik, kes soovib brittide lahkumist, on Venemaa.
Miski sellest ei ole garanteeritud. Ees seisab palju konarusi. Prantsusmaal ja teistes riikides võib süsteemivastaseid erakondi saata edu. Poola – endiste kommunistlike riikide seas suurim ja tähtsaim – on rabavalt kogenematu ja ekstsentrilise valitsuse kätes. Hoolimatu Putini režiim võib otsustada panuste tõstmise kasuks sõjalise provokatsiooniga, lootes, et me ei näe tema bluffi läbi.
Kriisidest koosnev dieet on Euroopa liidrite jaoks tavapärane menüü. Usun, et lõpetame 2016. aasta paremas seisus kui tänavuse. Selle mõttega soovin kõigile lugejatele head uut aastat.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumni vahendab uudisteagentuur BNS, kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNSi seisukohti.
EDWARD LUCAS
