Riigieelarve koostamine on sel aastal väga kuum teema. Ajalehed korraldavad küsitlusi teemal milliseid makse tõsta või kus kulutusi kokku hoida.
Miks maksude tõstmine ja kulutuste kärpimine üldse päevakorda tõusis, riigieelarve maht ju kasvab ja kui raha on rohkem kui tänavu, siis milles küsimus?
Asi on tegelikult väga lihtne. Nimelt on paljud riigi kulud seadustega juba ette ära määratud ning raha tuleb juurde just nendes valdkondades. Nii näiteks suurenevad kulutused pensionide väljamaksmiseks 2,8 miljardi krooni võrra, ravikindlustusele 700 miljoni ja vanemahüvitisele 400 miljoni jagu.
Euroopa Liidult laekuv toetus kasvab 5,5 miljardi krooni võrra ja on mõistlik hästi ära kasutada. Et euroraha kasutada, peab Eesti riik ise välja panema 1,5 miljardit krooni.
Ainuüksi nende numbrite kokkuliitmine ületab riigieelarve kasvu kogunumbri. Lihtsamalt: et pensionid tõuseksid lubatud määrades, tuleb nüüd ametnike arvu vähendada.
Tulumaksuvähenduste edasilükkamine oli kevadel selge
Takkajärgi tark olles tuleb tunnistada, et praegune eelarvearutelu ei oleks nii kurb ja segane, kui kevadel oleks vastu võetud julgemaid otsuseid. Arusaam, et 2009. aasta eelarve huvides tuleb tulumaksuvähendused edasi lükata, oli minu meelest juba siis selge. Jäime ootama järgmise aasta majanduskasvu augustiprognoosi. Seda keerukam tuli sügis.
Nüüd korraga tuli tegeleda kulude kärpimise ja tulude suurendamise võimaluste vaagimisega. Riigi kuludel ja tuludel on aga piir, mille ületamine on sisuliselt võimatu. Nii on täielik rumalus tõsta käibemaksu paari protsendi võrra, sest see tõstab hindu, mis lööb eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste toimetuleku pihta ning matab mitmeks aastaks ette maha plaani ühineda euroga. Euroga ühinemine annab majandusele nii vajalikku uut hoogu ja turgutaks kokku kuivanud majanduskasvu 2 protsendi võrra aastas.
Meie sõltuvuse vähendamine gaasist kui kütusest peab toimuma mõistuse, mitte hinnasurve alusel. Hindu maksudega tõsta ei ole arukas, kuigi tulu on juurde vaja. Siit ka sotsiaaldemokraatide ettepanek maksustada keskkonnasõbralikkuse huvides uute autode soetamist. Kavas ei olnud maksustada teie aastaid kasutuses olnud Zhigulid. Ettepanek oli võtta lõivu siis, kui te uue auto soetate. Mida loodussõbralikum auto, seda väiksem maks. See idee ei ole aga meie valitsuskaaslastele meelepärane ja jääb ilmselt ära.
Valitsusliidu otsus mitte tõsta suures ulatuses hindadele mõjuvaid makse oli igal juhul põhjendatud.
Võitlus peretoetuste üle
Samamoodi on piir kulude kärpimisel. Tundub ju põhjendatud, et politsei püüab sullereid, kiirabi abistab hädasolijat, kool töötab ja tulekahju on kustutatud. Ministeeriumide ja ametite tegevuskulude 8-protsendiline kärbe vähendab halduskulutusi 700 miljoni krooni võrra. See on sama suur summa, mis kulub esimese lapse 300-krooniseks toetuseks. Õnneks jääb see toetus peredele alles, kuigi ettepanekuid kõrgel tasemel oli siin mitmeid. Selgituseks: õigus toetusele peab olema igal lapsel ja kui vanemate sissetuleku alusel piir tõmmata, siis kulutab riik selle piiri kontrolliks rohkem raha, kui me “kokku hoiame”.
Valitsusliidu erakondadel on kindlasti erinevad arusaamad riigi tuludest ja kuludest. Kogu keerukus seisnebki selles, kuidas need arusaamad kompromissiks teha. Kui Reformierakond oli vastu tulumaksu ajutisele kergitamisele, siis sotsiaaldemokraadid jälle on vastu hindu tõstvatele maksudele. Kulude kärpimine tegevuskuludelt ja investeeringutelt on toimunud kaunis üksmeelselt. Sama ei saa öelda sotsiaalvaldkonna kulude kohta, mida sotsiaaldemokraadid sageli võimalikuks ei pidanud.
Küll aga on kõigil kolmel erakonnal tulnud tunnistada üht: paljud ilusad ja vajalikud sammud tuleb paremate aegade lootuses edasi lükata. See ei puuduta aga lubadusi pensionide asjus. Need on ette kavandatud mitte ainult selle, vaid ka mitme järgmise valitsuse ajaks. Usun, et meie võimuliidu partnerid sotsiaaldemokraatidega seepärast ei pahanda.
iii
EIKI NESTOR, Riigikogu Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees
