Sünniaastapäeva pidustused pidid algama kirjanduskriitik Aivar Kulli monograafia “Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest” esitlemisega, ent paraku ei olnud kirjastajad raamatut reede hommikuks trükikojast veel kätte saanud. Küll aga olid kohal viis humoristi, kes soostusid kohapeal n-ö talgukorras Lutsule pühendatud följetone kirjutama. Neli neist ? Priit Aimla, Vladislav Kor?ets, Toomas Kall ja Andrus Kivirähk ? on Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadid, viiendal, Veiko Märkal, see tiitel (veel) puudub. Palamuslaste silmis teenis ta aga mullu kõvasti plusspunkte Palamuse Amatöörteatri mullusuvise vabaõhutüki “Sabani sõlmes Luts” autorina.
Olnuks tegemist võistukirjutamisega, tulnuks vanameister Aimla ilmselt diskvalifitseerida, sest ta tuli Palamusele juba valmis looga ja võis erinevalt neljast kolleegist rahulikult Punsli õli mekkima ja viienda Lutsu-preemia laureaadina Palamusele saabunud kirjanik Jüri Tuulikuga mõnusasti juttu puhuma asuda.
“Nojah, ametlikult see muidugi võistlus pole, aga eks väike sisemine konkurents ikka tekib,” tunnistas muuseumi varahoidja tööarvuti taha “istutatud” Toomas Kall.
Erinevalt kolleegidest otsustas Vladislav Kor?ets kirjutada muuseumi arhailises õhustikus oma kirjatöö valmis käsitsi.
“Einoh, kodus ma töötan ikka arvutiga, aga siin mõtlesin efekti pärast käsitsi kirjutada,” ütles Kor?ets. “Tahtsin kirjutada koguni hariliku sule ja tindiga, aga sel viisil edenes töö liiga aeglaselt, nii et pidin pastaka võtma.”
Teistmoodi Luts
Sedaaegu kui humoristid naljapalu vormisid, käis ülejäänud osa juubeliseltskonnast ära Palamuse külje all Järveperas Posti talus. Oskar Lutsu sünnikohta tähistava mälestuskivi juures süüdati küünlad ja asetati kivi ette lilli.
Päev jätkus ettekandekoosolekuga, millel olid põhiesinejateks Eesti Draamateatri lavastaja Priit Pedajas ja Maalehe peatoimetaja Peeter Ernits. Esimene kõneles oma kokkupuudetest Lutsu loominguga. Eelkõige keskendus ta Lutsu “Soole”, mis nägi lavavalgust 1985. aastal Pärnu Endla teatris.
“Lavastajana meeldib mulle tegelda tekstidega, mida palju ei tunta,” tunnistas Priit Pedajas. “Ning “Soo” ei kuulu tõesti Lutsu populaarsemate tekstide hulka. Lisaks sellele sümpatiseeris mulle asjaolu, et Luts oma kaasaegsetelt kriitikutelt “Soo” eest omajagu nahutada sai: selle eest, et moega kaasa jooksis ja ekspressionistlikus stiilis kirjutas.”
Nii et Lutsu puhul kujunes välja omamoodi nõiaring: kui ta kirjutas oma tavalises stiilis, ei võetud teda tõsiselt, kui püüdis olla tõsine, sai sarjata, et üritab olla keegi teine.
“Sood” lavastades oli Pedajase üheks eesmärgiks tuua vaatajani vastava ajastu õhustik, aga ka laiem kultuuritaust. Nii kuuliski publik lavastuses Igor Stravinski muusikat ja nägi katkendit “Hamletist”, mis “Soo” tegevuse toimumisajal esimest korda eesti keelde tõlgiti.
“”Soos” on lõik, kus küla seltsimajas valmistatakse ette näitemängu,” ütles Priit Pedajas. “Meie lavastuses oli selleks näitemänguks “Hamlet”. Selle stseeni üle, kus kümne minutiga kanti ette praktiliselt kogu “Hamleti” sündmustik, olin ma eriti uhke.”
Paari aasta taguse “Kevade” lavastuse üle Eesti Draamateatris Pedajas paraku väga õnnelik ei olnud: selle lavastamine lükkus erinevatel põhjustel ajale, mil need, kellega lavastaja tükki teha tahtis ? esimese tema juhendatud kõrgema lavakunstikooli lennu lõpetajad ? “Kevade” mängimise east juba natuke välja olid kasvanud. Ka oli Pedajas alahinnanud “Kevade” filmi mõju: Kruusemendi omast erinevaid käsitlusi ei kipu vaataja tema sõnul enam vastu võtma.
“Tuleviku tarvis on mul sihikul veel üks Lutsu “teistmoodi” teos ? “Udu”,” tunnistas Pedajas.
Muuseumi roll
Peeter Ernitsa sõnavõtt ei lähtunud tema praegusest, vaid pigem eelmisest ametist. Kauaaegse Eesti Loodusmuuseumi direktorina kõneles ta muuseumide osast paikkonna arengus.
“Lutsu-taolisi tüüpe, kellele üks muuseum üles ehitada, on peaaegu igas paigas,” ütles Peeter Ernits. “Vaja on ainult ettevõtlikke inimesi, kel tahtmist nende tegelastega seotud müüte luua ja neid elus hoida. Ent muidugi on vaja ka raha, sest üksnes entusiasmiga selliseid projekte tavaliselt teoks ei tee.”
Ernitsa sõnul peab muuseum, kui ta juba olemas on, ka ennast õigustama. See tähendab, et ta peab suutma ka külastajaid ligi meelitada. Palamuse muuseumi enam kui kahtkümmend tuhandet külastajat aastas pidas ta päris heaks näitajaks, ent mitte veel selle muuseumi laeks.
Kuigi külastajate mitmesuguste atraktsioonidega ligimeelitamine on Ernitsa meelest muuseumi ellujäämise seisukohalt oluline, ei saa seda siiski teha muuseumi põhieesmärkidega vastuollu minevate vahenditega.
“Kõige olulisem on muuseumi kui koguja ja talletaja ning teaduse tegija funktsioon,” ütles Peeter Ernits.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseum saigi juubeli ajal juurde ühe võimaluse külastajatele pakutavaid programme mitmekesistada: Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali toetusel sai valmis DVDl lühiversioon Piret Tanilov-Jõemägi 1987. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli diplomitööna tehtud telelavastusest “Oskari juures”, mis annab hea ülevaate “Kevade” tegelaste prototüüpidest.
“Telelavastuse 40-minutiline algversioon on muuseumikülastajatele näitamiseks liiga pikk,” ütles Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann. “Autori enda poolt kokku monteeritud alla 20-minutiline variant on meile aga paras.”
Värsket DVDd näidati ka juubelikülalistele. Samuti loositi juubelipubliku ees välja muuseumi korraldatud Lutsu-viktoriini auhinnad. Kuigi internetiviktoriini küsimustele vastas 284 inimest, oli õigesti vastanuid nende hulgas vaid 33. Peaauhinna ? kultuurireisi kahele Stockholmi ? andis Jüri Tuuliku isikus tegutsenud Fortuuna Palamuse kauaaegsele emakeeleõpetajale Evi Lestalile, kel Lutsu pärandi au sees hoidmisel teeneid enam kui küll. Veel loositi välja viis kirjatarvete komplekti ja kümme “Kevade” eksemplari.
Pikk juubelipäev lõppes viie humoristi kirjatööde ettekandmise ning Punsli õli ja Tootsi rosinakringli manustamisega muuseumi ärklisaalis. Samas avati muuseumi ajaloole pühendatud näitus.
Niipalju kui muuseumi omaaegset avamist meenutati, niipalju tuli juttu ka ilmast: toona paukus väljas nimelt 35-kraadine pakane, nüüd, kakskümmend aastat hiljem, näitas kraadiklaas oma neljakümne pügala võrra kõrgemat temperatuuri…
Tartus, kus Oskar Luts suurema osa oma elust elas, kulmineeruvad rahvakirjaniku juubeliüritused täna: kirjandusmuuseumis algab kell 11 ettekandepäev, Lutsu majamuuseumis avatakse kell 16 uus püsinäitus “Kirjanik Oskar Luts: elu ja kujutluse piiril”.
RIINA MÄGI
