Augustis möödus 26 aastat Nõukogude Liidu lagunemiseni viinud läbikukkunud putšist. Seda sündmust nähakse tavaliselt karmi käe pooldajate jaoks katastroofina: nad püüdsid kukutada Mihhail Gorbatšovi, kuid ebaõnnestusid ja see viis riigi lagunemiseni. Maailmaareenile astus Boriss Jeltsini valitsetud Venemaa – riik, mis võttis avalikult omaks mitmeparteilise demokraatia ja kapitalismi ning Lääne suveräänsuse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtted rahvusvahelistes suhetes.
Sellele järgnenud aastad on olnud mitmes mõttes pettumust valmistavad. Esiteks on Venemaa muutunud riigist, mis nautis kommunismist jagusaamise tõttu ülemaailmset poolehoidu, Vladimir Putini ligi 18 aastat kestnud valitsemise ajal riigiks, mida ei usaldata ega sallita.
Uuringufirma Pew Research viimase arvamusuuringu järgi on nende küsitletute, kes ütlevad, et ei usalda Vene riigijuhti, globaalne mediaan 60 protsenti. Enamik küsitletuist suhtub Venemaasse positiivselt vaid Vietnamis (83 protsenti), Kreekas (64) ja Filipiinidel (55).
Vene riiki peetakse praegu laialdaselt tülinorijaks nii kodus kui ka võõrsil. Masendavat pilti maskeerib ainult Ühendriikide praegune ebapopulaarsus (enamik Pew küsitletud inimestest ütles, et usaldavad Donald Trumpi veel vähem kui Putinit).
Majanduslikus mõttes peetakse Venemaad hoiatavaks näiteks: riik, mis on üleliigse sõltuvuse tõttu maavaradepõhistest tööstusharudest käest lasknud majandusliku moderniseerimise võimalused. Riik ei ole sõlminud välismaal ühtegi tugevat liitu ega ole suutnud rajada kodus institutsioone. Selle pehme võim toetub nihilistlikule Lääne-vastasusele, mille tõttu mõistetakse teiste riikide poliitilised süsteemid hukka kui väärtarvitavad, nurjuvad ja silmakirjalikud, pakkumata midagi positiivset asemele.
1991. aasta putši aastapäev on ka võimalus esitada raskeid küsimusi selle kohta, mis tegelikult juhtus. Mõnele mõistatusele püüab vastuseid pakkuda Nõukogude Liidu ja Vene endise kõrge diplomaadi Andrei Kovaljovi suurepärane uus raamat pealkirjaga “Russia´s Dead End”. Miks viidi putš läbi kaootiliselt? Mis juhtus Kommunistliku Partei rahaga?
Härra Kovaljovi vastuoluline väide on, et 1991. aasta sündmused ei olnud käremeelsete ja vana KGB jaoks üldsegi mitte kaotus, vaid need hoopis puhastasid teed nende naasmiseks. Nõukogude Liit oli juhitamatult suur, Venemaad oli lihtsam kontrollida. Kapitalism pakkus kommunismist rohkem võimalusi. Kommunistliku Partei purustamine lubas koondada võimu mujale.
Hiljem sel aastal terendab veel raskeid küsimusi, peamiselt seoses Bolševistliku revolutsiooni – Nõukogude kõnepruugis Suure Oktoobrirevolutsiooni – sajanda aastapäevaga, ehkki Venemaal praegu kasutusel oleva kalendri järgi langevad need sündmused novembrisse.
See peaks olema Vene opositsioonile ja välismaalastele suur võimalus tõmmata tähelepanu putinlikku ideoloogiat läbivatele teineteisele vasturääkivatele nostalgiavooludele, millest üks puudutab Tsaari-Vene ajajärku, teine selle välja juurinud nõukogude süsteemi.
Järgmisel aastal jõuab kätte Stalini Suure Terrori, Hitleri holokausti teisiku ja eelkäija, 80. aastapäev.
Nüüdisaegne Venemaa ei ole kunagi korralikult läbi seedinud või arutanud 1917., 1938. või 1991. aasta sündmusi. Lenini matmata laip on endiselt Punasel väljakul ning Vene Õigeusu Kirikut, mida habemega fanaatik ja tema käsilased nii julmalt kohtlesid, hoitakse nüüd riigiusuna au sees. Selle vastuolu allaneelamiseks ei piisa isegi Venemaa kahepäisest kotkast. Julgeolekuteenistus FSB on Suure Terrori tapamasinat juhtinud NKVD otsene järeltulija. Keegi ei aktsepteeriks Gestapo juurtega Saksa sisejulgeolekuteenistust.
Saksa Vergangenheitsbewältigung (minevikust jagusaamine) peaks olema Venemaa jaoks eeskuju. See protsess on valulik ja alati mittetäielik (Poola poliitikud tunnevad, et Saksamaa ei ole maksnud sõja ajal tekitatud tohutu kahju eest piisavalt suurt kompensatsiooni).
Kuskilt tuleb siiski alustada. Venemaa ei ole seni seda teinud.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
