Pilk kuumadele augustipäevadele 15 aastat tagasi sunnib tegema valikuid. Ühelt poolt on olemas kõigile mõistetavad märksõnad: sõjaline riigipöördekatse N. Liidus, tankid, rahvas raadiomaja juures, teletorn, Ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse taastamisest. Teiselt poolt inimeste meenutused, mis on üksteisest juba oluliselt erinevad, vastavalt sellele, kes kus parajasti viibis, mida tegi, keda kuulas, mida mõtles.
Ühekorraga nii ime kui loogiline lahendus
Valik, kõigist tollastest valikutest vastutusrikkaim, oli ka Ülemnõukogu otsus, millega iseseisvus taastati. See valik tehti õigesti ja vajalikul hetkel. Nagu Vabadussõtta minneski. Au neile, kes hääletasid, ja au neile, kes selle otsuse ette valmistasid.
Seesama vastuoluline valiku-küsimus sundis mind selles loos loobuma tsitaatide kasutamisest. Rüütel ütles, Savisaar ütles, Laar ütles? aga Ants ütles, Jaak ütles ja Ülle ütles ka. Tegelikult ütleski nii selles, eelnenus kui järgnevas kõige kaalukama sõna ikkagi eesti rahvas tervikuna. Ütleb ka tulevikus.
Eesti vabanemist vene karu käppade vahelt ja augustisündmusi on peetud imeks. Olid olemas ju kõikvõimalikud stsenaariumid, mis meile sugugi nii soodsana poleks lõppenud. Mujal oli ohvreid, kuid Eesti riik õnnestus taastada veretult ning see oli vedamine.
Ometi ei saa kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist kuidagi imeks pidada. Selle värdmoodustise hukk oli omamoodi ajalooline paratamatus, mida oli õnnestunud küll mõnda ega edasi lükata, ent vältida polnud võimalik. Nii oligi taoline lõpp pigem asjade loogiline lahendus.
Ka siin lahknevad arvamused. Seda ime-varianti usuvad rohkem vanemad inimesed, kelle kogemused ja koolitee looklesid läbi ränkade sovetiaastate. Kes enam ei näinud küll võimalusi, kuid salamisi lootsid ikka.
Samas on nüüd juba Eesti Vabariigis hariduse saanud noorte jaoks tihti ime hoopis see, et taoline moodustis nagu Nõukogude Liit üldse eksisteerida suutis ja meid vaenata sai. Nad ei saa aru, kuidas oli võimalik, et muidu pealtnäha normaalne inimene ronib kusagile punase palakaga kaetud tribüünile ning ajab suust välja mingit ilget valet. Ja siis läheb koju, sööb kõhu täis ning? räägib jälle mõistlikku juttu. Kahestumine?
Aga ärgem hakakem siin õigust mõistma või mõtteid mõistatama. Taolised sisemised vastandumised olid ja jäävad.
Omalaadne vastandlike suhtumiste summa, mis kokkuvõttes ikkagi teenis ühist eesmärki, oli lõpuks ka Ülemnõukogu otsus taasiseseisvumisest. See võeti vastu kooskõlastatult Eesti Komitee juhtidega ning nägi ette Põhiseadusliku Assamblee moodustamist pariteetsetel alustel põhiseaduse väljatöötamiseks.
Kusjuures kumbki pool ei ajanud pilli lõhki ega lõiganud siit otsest poliitilist kasu. Eesti iseseisvus taastati järjepidevuse alusel, mitte ei loodud uut vabariiki, ja see on oluline.
Nii võib 20. augustit pidada Eestis viimse poole sajandi suurimaks rahvusliku leppimise päevaks. Vahepeal olid ka aastad, mil sellest päevast püüti mööda vaadata või vastupidi, poliitilist profiiti lõigata.
Tänases kontekstis pole jutud taasiseseisvumise tähistamise vajadusest kuigi mõttekad ning sellest on õnneks aru saadud. Loomulikult on see üks kõige olulisemaid tähtpäevi Eesti ajaloos üldse, kohe vabariigi aastapäeva ja võidupüha järel.
Saavutused ja sihidSelle viieteistkümne vabadusaastaga on Eestil kui riigil vähemalt väliselt täitunud enamik tollaseid unistusi. Vene väed läksid minema, oleme NATO-s ja Euroopa Liidus, meie sisemajanduse kogutoodang on kasvanud kümme korda. Meil on õigus vabalt valida ja välja öelda, mida asjadest arvame.
Enamikul rahvast läheb ka majanduslikult paremini (ärgem laskem end rikkamal naabril närvi ajada). Ent vaevalt me kümme korda õnnelikumad oleme kui viisteist aastat tagasi. Keerulistel aegadel kogetud ühtehoidmine ja õlatunne tunduvad olevat taandunud ning argiaskelduste tulv ja tempo ei lase kaugematele ja kaunimatele hetkedele kuigi tihti mõelda.
Mõnel viivul võiks siiski aja maha võtta ja vaadata asju veidi rõõmsamalt. Läbi saavutuste ja sihtide. Läbi tänaste valikute, iseseisvudes aina rohkem ka ise.
JÜRI LEESMENT
