Esmaspäeval teavitas riigikogulane Jürgen Ligi Eesti rahvast Aktuaalses Kaameras järgnevast: “See, et kütuseaktsiis läheb otse asfaldi alla, ei ole raskel aastal enam mõistlik.” Tema sõnul ei ole normaalne, et riik jätkab teedeehitust kahe-kolmekordses mahus ja samas kärbib hoopis väiksemaid summasid sotsiaaltoetustelt. Siin on Ligi suutnud ühte lühikesse juttu kokku panna mitu valet korraga.
Esiteks on täielik vale, et kütuseaktsiis läheb kõik otse asfaldisse. Järgmisel aastal on plaanitud kogu kütuseaktsiisi laekumiseks 5,305 miljardit krooni (2008. aastal 5,380 miljardit). Sellest 75 protsenti on plaanitud Teeseaduse alusel teedesse. Kokku on seda 3,784 miljardit krooni (2008. aastal 3,833). Seega jagatakse juba sellest kütuseaktsiisi rahast 1,521 miljardid krooni teisteks vajadusteks. Teeseadusega planeeritud raha läheb teede ja sildade ehituseks, remondiks, projekteerimiseks, pindamiseks, maade ostuks, kohalikele omavalitsustele kohalike teede hoolduseks jne.
Eelarve läbirääkimiste käigus oli just Ligi see, kes tuli välja ka seisukohaga, et kütuseaktsiisi tuleks veel tõsta. Kui eemärk oli seeläbi ainult riigikassat täita, siis oli esmaspäevaõhtune avaldus eriti küüniline.
Tegelikult paigutatakse rahandusministeeriumi ettepanekul järgnevatel aastatel 2009-2012 Euroopa Liidu poolt eraldatavad rahad selle 75 protsendi teederaha hulka summas 2,032 miljardit krooni. Piltlikult öeldes ei kasutata abi mitte täiendava vahendina teedeinfrastruktuuri parandamiseks ja teeaukude lappimiseks, vaid eelarveaukude lappimiseks.
On hea ütlus, arvud ei valeta. Kui nüüd neid arve võrrelda, siis kahe-kolmekordses mahus kasvu ei paista kusagilt välja! Kui võtta maha ka Euroopa raha, siis ei ole ka kasvust enam juttu, vaid kasv on negatiivne ehk miinusmärgiga!
Eesti aastane teede ehitusvajadus on suurem, kui tegelikult võimalik teha, ja nii viimased 15 aastat. Mitmed viimased aastad on küll teedele minevad rahasummad kasvanud. Asi on liikunud tõusujoones pea kõikides valdkondades, kuid niinimetatud normtasemeni jõuti vaid pindamise osas. See tähendab, et kogu ülejäänud valdkonnad — teehooldus, ehitus ja remont — olid ja jäid alarahastatuks.
Teed on riigi üks olulisemaid infrastruktuure, mida peavad kasutama sajad tuhanded inimesed iga päev, et tööle jõuda. Investeerimine infrastruktuuri on tulevikku investeerimine, see tagab tööhõive juba ehituse käigus ning edaspidine kiirem ja parem liikumine on tööstustele ning tööjõule ülioluline. Isegi Maailmapank annab oma viimases raportis Eesti valitsusele kõrge hinnangu, kuid tõdeb, et ainuke valdkond, kus üleminek on puudulik, on infrastruktuur, eriti teed! Seega : olukorras, kus ei ole saavutatud veel isegi vajalikku taset, oleks investeeringute vähendamine väga vale otsus.
Kuidas toimivad naabrid? Lätis ja Leedus on teedeehituse finantseerimine kütuseaktsiisist analoogne Eestiga, kus 70 protsenti aktsiisirahast läheb teede ehitusse ja hooldusele. Plussmärgiga lisanduvad sinna Euroopa Liidu poolt tulevad toetused. Näitena võib vaadata ka rahastamist ühe kilomeetri riigi teede kohta.
Kui meil on valida, kas ehitada korralikke teid ja anda teedeehitajatele tööd, siis meie valime selle. Ei ole mõtet maksta sama raha teedeehitajatele Töötukassa kaudu koondamishüvitisteks ja sotsiaaltoetusteks ning kodanikel autode remontideks. Investeerimine infrastruktuuri ja haridusse on see, mis tulevikus kulutused tagasi toodab, raskel hetkel raha nahkapanek on seevastu halb mõte.
TIIT LEIER, IRLi volikogu aseesimees
