Rahvusvahelist haridusprogrammi ehk vahetusaastat välismaal pakkuv organisatsioon YFU on aastaid Eestisse toonud toredaid õpilasi meie keele ja kultuuriga tutvuma. Üks nendest on Šveitsist pärit 16-aastane Roxane, kes veetis kümme kuud õppides Jõgevamaa gümnaasiumis.
Maimu ja Kaivo Laumets on perekond, kelle jaoks välismaalt pärit vahetusõpilane pole midagi uut, nimelt on Roxane juba neljas Euroopast pärit vahetuslaps. “Me ei mõtle enam selle peale, kas see on raske või ei ole, esimese lapsega oli kahtlus, aga nüüd enam mitte,” sõnab Maimu Laumets, lisades, et esimene laps tuli nende juurde kuus aastat tagasi. Perekond Laumets pole ka selles suhtes erand, sest näiteks üks Lähtel elav perekond võõrustab juba 11. last. “Neljas laps on paljude peredel. Kellel on positiivne kogemus, need võtavad ka järgmised lapsed,” selgitab Kaivo Laumets.
Peamiste probleemidena nähakse keelebarjäärist tekkivaid arusaamatusi. “Kuna inimesed on erinevad, siis lahkhelid võivad ikka tekkida. On ka seda, et lihtsalt ei klapita omavahel või lapsele ei meeldi kool. Koolist sõltub väga palju, aga Jõgevamaa gümnaasium on siiani kõigile lastele meeldinud,” sõnas Maimu Laumets. “Paljud kardavad ka seda, et kui laps enda juurde võtta, siis peab 10 kuud hambad ristis kannatama, aga see pole nii. On olnud nii, et kui pere ja laps omavahel ei klapi, siis YFU leiab lahenduse ja laps viiakse teise perre,” selgitab Kaivo Laumets. Pereema paneb südamele, et tulevastel vahetusperedel ei tohiks olla välismaalt tulija suhtes suuri ootusi, vaid mõistmine, et tegemist on täiesti tavaliste teismelistega. “Minu arvates on see asja võti: kui sa ei oota imet, siis ei saa pettuda. Algul ongi võõras, meie talle ja tema meile,” on pereema positiivne.
Eesti keel ruttu selgeks
Kommunikatsiooniga seotud probleemid on põhilised ning tekivad perekonna hinnangul peamiselt sellest, kui perekond lapsega kõiki nüansse korralikult läbi ei räägi või laps ei julge oma murest rääkida. “Sel aastal nägime, et kui üks pere räägib väga hästi võõrkeeli, siis laps eesti keelt ära ei õpi. See on teistpidi probleem. Aga talvel peaks eesti keel juba esikohale tõusma,” sõnab Maimu Laumets. Ka pereisa kinnitab, et näiteks eelmise vahetuslapsega oli mure, kus klassikaaslased väga pikalt vahetusõpilasega inglise keeles rääkisid. “Me andsime klassijuhatajale teada, et tuleb rääkida eesti keeles. Jõulud on murdepunkt, kus tuleb alustada eesti keeles rääkimisega. Ta tuli siia ikkagi meie keelt ja kultuuri õppima. Kui varem oli põhikool ja gümnaasium samas majas, siis üks vahetuslaps käis 3.-4. klassiga koos eesti keelt õppimas ja sai alguse ruttu kätte,” selgitab pereisa, kes pani kohe algul Roxane’ile südamele, et ta õpiks päevas 10-15 sõna. “Algus ongi raske, aga 10 päevaga õpid niimoodi 100 sõna ja 300-400 sõnaga saab juba vaikselt suhtlema hakata,” selgitab Kaivo Laumets, kes hakkas juba oktoobris Roxane’iga ainult eesti keeles rääkima.
Roxane’i, kelle jaoks on eesti keel viies keel, pole meie emakeel väga raske, vaid pigem huvitav, eriti kui muud keeled on teatava baasi loonud. “See on midagi, mida mujalt ei saa. Näiteks rootsi või taani keeles lugedes saan vähemalt poolest aru, aga see pole huvitav, sest midagi uut juurde ei õpi,” selgitab tüdruk, kelle jaoks on eesti keeles raskeimad sõnad “ilutulestik” ja “jalanõud”. Ka sõna “kõht” talle ei meeldi ning Õ-täht valmistab endiselt natuke peavalu. Seevastu Roxane’i lemmiksõna on “suurepärane”, mis, uskuge või mitte, pärineb saatest „Su nägu kõlab tuttavalt”. “Vaatasime seda saadet ja üks mees ütles kogu aeg „suurepärane” ja see jäi meelde. „Suurepärane” on nagu „tore”, aga „tore” on nii tavaline,” naerab Roxane. Tema jaoks polnud ka 14 käänet peavalu, olgugi et esimese kolme käände puhul peab vahepeal mõtlema. “Ma ei teadnud, et kõiki sõnu peab õppima, näiteks pood, poe, poodi,” naerab Roxane, kes tõdeb, et keele peab endale lihtsalt selgeks tegema. “Kui pole motivatsiooni, ega siis ei õpi ka. See ka ei aita, kui pere räägib ainult eesti keeles. Nii ei omanda midagi,” selgitab ta.
Armastus muusika vastu
Roxane valis Eesti peamiselt sellepärast, et ei teadnud me kodumaast midagi. “Šveitsis ei teata Eestist palju, ei teata, kus see asub ja mis inimesed siin elavad. See tundus huvitav ja YFU muusikaprogrammiga siia tulingi. Mulle meeldib, et eestlased armastavad rahvuslikku muusikat,” sõnas Roxane, kes umbes jaanuarini ei saanud keele tõttu koolis midagi aru. “Olen väga õnnelik, et siia tulin,” on ta positiivne. Kuigi algul oli perekonda ja sõpru kodumaale raske maha jätta, siis viimaks Jõgevale jõudes sai ta aru, et veedab ühes Eesti väikelinnas 10 järgmist kuud. “Väike šokk algul oli, aga see polnud negatiivne,” selgitab Roxane.
Nüüd on ta vaimustuses nii Eesti elust kui ka loodusest. “Üks asi, mis talle Eestis meeldis ja mida ta polnud enne näinud, oli päikesetõus. Šveitsis on kõrged mäed ja seega päikesetõusu raske näha. Kui käisime Peipsi peal kalal ja päikeseketas hakkas tõusma, siis see emotsioon jäi esimesena meelde,” meenutab pereisa. Roxane ise meenutab, et Laeva rabas jõhvikal käimine oli midagi uut, sest sellist maastikku Šveitsist ei leia. “Kirjutasin oma blogisse ka ja panin palju pilte ja kõigile meeldis,” jutustab Roxane, kellele jäi omakorda meelde ka 24. veebruari tähistamine. “Eestlased on oma maa üle uhked. Eesti sünnipäev oli väga tore, koolis oli aktus ja see oli nii ilus. Mulle meeldib, et eestlased on oma maa üle uhked,” kiidab Roxane, kellele pakub rõõmu ka see, et me oleme suur laulurahvas. See sobib tüdrukule hästi, sest ta laulab kooris ja mängib viiulit. Ka meie etnomuusikaga sai Roxane juba esimesel päeval tuttavaks, sest koos külastati Curly Stringsi kontserti.
Sõbralik koolipere
Perekond Laumets armastab reisida ning koos on käidud muuhulgas nii Peipsil kui ka Eesti saartel. Roxane’i hinnangul kaugele ei peakski minema, sest Jõgeval on juba väga ilus loodus. “Mulle meeldib, et Eesti on nii väike. Ühe päevaga saab sõita Tallinna ja siis tagasi koju. Nii näeb palju rohkem riiki ja kultuuri,” sõnab Roxane, kes on ka sõbrannadega spontaanseid reise teinud, enamasti sõites kas Tallinnasse või Tartusse. Viimases armastab tüdruk Werneri kohvikut.
Ka kooli peab Roxane heaks ning kiidab, et kaasõpilased olid avatud ja abivalmis. “Üks sõbranna aitas mul tõlkida, sest ta oskas hästi inglise keelt. Juba esimesel nädalal käisin nendega Tartus. Ka õpetajad olid väga sõbralikud ja kõik tegid nii, et olukord mu jaoks raske poleks,” selgitas Roxane.
Oma tulevikku, kas tõsisemal või vähem tõsisemal noodil näeb Roxane ka Eestis. Nimelt tudengite öölaulupeoajal oli ta veendunud, et tahab tudengina kindlasti vähemalt laulma tulla. “Plaan on, et pool aastat õpiksin Šveitsis prantsuse keelt ja teise pool aastat Eestis. Tahaksin midagi muusikaga seotut õppida, peamiselt viiulit,” selgitab Roxane tulevikuplaane, kus võib terendada kas Viljandi kultuuriakadeemia või Eesti muusikaakadeemia.
KERTTU-KADI VANAMB
