Olen Tallinnas käinud ühes uuskasutuskeskuses “uurimistööd” tegemas. Poe pindala on suur, eriti palju on nõukogudeaegseid raamatuid, mida ei jõuagi korraga läbi vaadata. Seal sattus mulle kätte lapsepõlvest tuttava pealkirjaga raamat “Sada saarelehte, tuhat toomelehte”, välja antud 1968. aastal. Selgub, et välja on selle raamatu andnud E. Normann ja S. Lätt. Huvitaval kombel ei ole tolleaegse bestselleri selles trükis mitte kuskilt näha autorite eesnimesid, Normani eesnimi on Erna. Selma Lätiga “tutvusin” mullu, kui kirjandusmuuseumist Kodavere jutukeste kogu koostajalt Mall Hiiemäelt “Vaenuköie” kingiks sain Seda raamatukest alustas Selma Lätt, kes siinkandis rahvajutte kogumas käis. Küllalt noorelt lahkunud Selma lapselaps on tiiruga Omedusse jõudnud, vähemalt suviti elab ta seal.
Aga see õhuke loomingu raamatukogus ilmunud raamat ei avaldanud mulle ikkagi nii suurt muljet kui vana tuttav “Sada saarelehte…” See on ka kogumik, valimik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu. Autorid on ainult koostajad. Imestan, et noorena ei pööranud ma selle raamatu tegijatele mingit tähelepanu.
Nüüd, kus olen mõne päeva istunud Tartus lahkete töötajatega kirjandusmuuseumis, taipan, et sealsete tohutute rahva vaimuvara kogude põhjal raamatu koostamine nõuab väga suurt tööd, valik on liiga suur! Polnud sel ajal ka digitaliseeritud kartoteeke, kus kõik on hiirekliki kaugusel! Vormistus kutsub tänapäevalgi seda raamatut sirvima-lugema, trükk on suur, paigutus hea, lehekülje pinnaga pole kokkuhoidu tehtud. Pealegi tuleb meelde aeg, mille oled juba unustanud! Aga pealkirjad “Havi keelest, havi meelest”, “Miks vares tihast naiseks ei võtnud” jne tulevad tuttavad ette! Tänaseks on palju talupojale vajalikke sõnu käibelt ära, aga ei puudu ka sõnaseletused.
Vikipeedias on Selma Lätist kirjas vähe, vaid eluaja daatumid, 9.05.1909-18.07.1969, et töötas ligi 30 aastat Eesti Rahvaluule Arhiivis, on avaldanud raamatuid rahvakalendrite teemal.
Aga veel üks kultusraamat, julgen nii nimetada, “Üle õue õunapuu” on sama tandemi, järelikult ka Selma Läti koostatud! Kui “saarelehti” illustreeris A. Viidalepp, siis 1955. aastal välja antud “Üle õue õunapuud” kolm kunstnikku: F. Valdvere, J. Jensen ja A. Viidalepp. Nende pilte võib pidada sama mõjuvateks nagu Škopi illustratsioone “Lumivalgekesele”. Nende raamatute toel ei paistagi eestlaste talupojaaeg kurb ja liialt tööga kurnav.
Alles hiljuti avaldas keegi “tütarlaps linnast” igakülgse ülistuse ka sellele raamatule. Tema lemmikpalad olid “Mis varjus, see varjus” ja “Jänes”, kus jänesema lööb 3-päevasele pojale käpaga pähe ja ütleb, et sul juba niisama suured silmad kui mul, võid endale ise süüa otsida. Need lood on ka minu “püsikõvakettal” ehedalt alles, väga-väga tuttav…Mõned raamatud on kohe meeldejäävad, mõjusad.
Nii tulebki edasi uurida riiuleid, kas saaks kuskilt ka selle õunapuu-raamatu, oma on kaduma jäänud…
EHA NÕMM
